Lasse Lønnebotn "Vendade vägi"

Peatselt on algamas laskesuusatamise maailmakarika võistlused, mistõttu on selle raamatu sisu lugemiseks ajaliselt väga sobilik. 

Laskesuusatamine on karm spordiala, aga publikule väga palju meelelahutust pakkuv. Seal on olulised üliväiksed nüansid, mis eraldavad edu katastroofist. 

Saan öelda, et tegemist on ühe parima lugemisega, mida ma viimati lugenud olen. Mulle meeldib jälgida sporti, eriti jalgpalli ja samuti laskesuusatamist. Olen viimase suur fänn ja väga tugev kaasaelaja just nendele kahele vennale, kellest raamatus juttu on. 

Tarjei ja Johannes Thingnes Bø – väge täis vennad, rivaalid ja parimad sõbrad

Bø nimi on olnud laskesuusatamise tipus juba üle kümne aasta ja esimest korda jagavad vennad raamatus oma mõtteid ja oma isiklikku elu. Need lood räägivad oma väärtuste eest seismistest ja oma valikute usaldamisest.

Tarjei ja Johannes on pärit Strynist, mis on tohutute mägede, sügavate orgude ja kitsaste fjordidega küla Lääne-Norras Nordfjordi südames. Selline elupaik on lausa kadestamisväärne. Talus, milles nad üles kasvasid, oli palju mänguruumi ja nad olid kogu aeg õues. Maja taga mängiti tunde jalgpalli. Mõlema venna soov oli saada tegelikult professionaalseks jalgpalluriks, milles nad olid väga andekad, aga ometigi on jalgpallipuutsad vahetatud välja suusasaabaste vastu. 

Tarjei ja Johannes on pärit kristlaste perest, kus pesitses koos vanematega viis last. Siin on lugu pere lastekarja kahe venna ainulaadsest teekonnast laskesuusamaailma tippu. Nad on nagu kaks karupoega, kes võistlesid alati ja kõiges. Tarjei kannab endas ühte unistust. See unistus on võita midagi kõige suuremat. Olümpiakuld. Mis toimub nende suhetes, kui noorem, kes on alati vanemale kaotanud, saab temast edukamaks?

„JOHANNES 

Ma võlgnen Tarjeile kõik. 

Kõik. 

Tema inspireeris ja motiveeris mind, kui 9-aastasena laskesuusatamisega alustasin. Tema seisis minu eest ja veenis treenereid, kes polnud kindlad, kas nad peaksid mind koondisesse valima. Tema oli vanem vend ja õpetaja sel otsustaval ajal juuniorist täiskasvueani.“

Johannes on tunnistanud raamatus järgmist: andes vastasele kullamaitse suhu, aga ainult maitse, on võit kõige magusam. Seda tegi Tarjei minuga kogu lapsepõlve.