Romaani minajutustaja, vaestest oludest pärit ja seda eluaeg häbenenud ja varjata püüdnud, pöördub oma lähedaste poole mõttefantaasiaga korraldada ema majas tulekahju, mis aitaks emal pääseda vaestest oludest ja kindlustusseltsi abiga uuesti üles ehitada paremaid elutingimusi pakkuv kodu.
Katkend raamatust: „Tahaksin ju ka, et sa elaksid hästi. Sa oled terve minu lapsepõlve rääkinud enda unistuste kodust, aga tegelikult pole sa kuhugi jõudnud! Tunnen suurt kurbust, et oled jõudmas elu lõppu ja sa pole elus midagi saavutanud, ei üksi ega koos meiega. Isegi mitte oma unistuste kodu. Maja põletamine annaks vähemalt mingi eelise teiste vaeste ees ...”
Lugesin seda raamatut ja ja siis jäi silma pisike nupuke netis, et mees pani põlema emale kuuluva korteri, et saada paremaid elutingimusi. Kus läheb piir elu ja kirjanduse, tegelikkuse ja fantaasia vahel?
Kommentaarid
Postita kommentaar