Arnaldur Indriðason „Maetud minevik“

Häid krimiromaane ilmub palju ning vahel on raske valida, millist soovitada. Arnaldur Indriðasoni raamatu tegi minu jaoks teistest huvitavamaks see, et tegu on ühtaegu nii kriminaalromaaniga kui ka perekonnalooga.

Reykjavíki lähedalt leitakse ehitusplatsilt sinna pea 70 aastat tagasi maetud inimese luustik. Appi kutsutud arheoloogidel edeneb väljakaevamine teosammul ning politseinikud peavad seni infot otsima mujalt – vaadates läbi vanu dokumente ja üritades vestelda piirkonnas kunagi elanud inimestega. Samal ajal avaneb lugeja ees üks traagiline perekonnalugu, milles vägivaldne pereisa hävitab oma hirmuvalitsuse ja vägivallaga kogu oma pere tulevikku.

Nagu krimiromaanides ikka, on ka juhtumit uurivate politseinike eludes keerulised ajad – seda eeskätt uurija Erlenduril, kelle narkosõltlasest tütar võitleb haiglas parajasti ellujäämise eest.  Ja muidugi annab raamatu lõpp aimu, et Erlenduri uurimised jätkuvad ka järgmistes raamatutes.

Romaan „Maetud minevik” on pälvinud Põhjamaade krimikirjanduse auhinna Klaasist Võti ja Suurbritannia krimikirjanike ühenduse Kuldse Pistoda parima romaani eest.