Odette Kirss “ Rakvere elanikud kreisilinna aastail 1783-1917”
Iivi raamatusoovitus:
Iivi raamatusoovitus:
Aasta tippteoseks oli kindlasti Odette Kirsi “Rakvere elanikud kreisilinna aastail 1783-1917.”
Raamat annab ülevaate Rakvere linna ajaloost, keskendudes peamiselt elanikele.
Põnev oli näpuga rida ajada ja otsida tuttavaid kohti, meenutada linnaajalugu, tutvuda kogutud pärimustega. Eelkõige uurisin andmeid oma kodutänava kohta. Kuna raamat on mahukas, siis pean tunnistama, et täielikult läbitöötatud see mul veel pole. Olen alati imetlenud Odette Kirsi teadmisi ja on väga tänuväärt, et need teadmised said taas raamatuna jäädvustatud.
Lia soovitab:
Kriisipsühholoog ja hingehoidja Naatan Haamer jagab nõuandeid kriiside ja kaotustega toimetulekuks. Need käivad elusolemisega paratamatult kaasas. Samas rõhutab autor, et ainult aja möödumisele kriiside puhul loota ei saa. Lahendamata valu on meie Achilleuse kand. See võib panna elus paigal tammuma, hirmu tundma või endasse sulguma. Oma elu võiks vaadata avaramalt, leides seal oma koha ja tähenduse. Nii on kergem ka raskustega toime tulla. Armastavate inimeste olemasolu meie ümber on samuti oluliseks toeks. Autor usub, et kannatusest rõõmu üles leidmine ongi üks tarkus, mis väärib kogu elu õppimist. Raamat aitab otsida kriisis olles julgustust ja väljapääsu ning toeks olla abivajajatele.
Riina luges:
Autor on kirjutanud värvikalt ja kerge eneseirooniaga raamatu sellest, mis võib juhtuda, kui oma tervisehädasid kohe tõsiselt ei võta ja millisesse tõsisesse ohtu võib ennast panna, kui otsustad iseravi teed minna ja eirad (teadmatusest) pimesoolepõletikku. Tervisehäda ja operatsioon, mida loetakse suhteliselt kergeteks, võib viia inimese ka haua veerele, kui piisavalt ruttu abi ei saa. Autor kirjeldab enda raviteekonda ja haiglaelu värvikaid külgi.
Iivi arvamus:
Pimesoolepõletikku ravitakse enamasti operatsiooniga ja seda peetakse suhteliselt kergeks protseduuriks. Kuid alati ei pruugi see siiski nii lihtne olla ja autor kirjeldabki siin oma piinarikast teekonda tervenemiseni. Kindlasti vägagi õpetlik lugu sellest, et tagantjärgi tarkusest pole suurt kasu. Oma tervist tuleb jälgida ja muutuste korral kindlasti arstiga nõu pidada.
Tiina(S.) soovitab:
See oli väga kasulik lugemine ja olen juba jõudnud seda raamatut mitmele tuttavale soovitada. Tegemist ei ole lahutusega seotud musta pesu pesemisega, vaid on väga eluterve suhtumisega lugu enda arenemisest, saadud õppetundidest ning lisatud on ka teiste kogemusi lahutusega toimetulemisel. Meeldis väga meeldetuletus, et kriis (näiteks lahutus) on väga hea võimalus enesearenguks ja seda tuleb kasutada. Isegi kui alguses tundub, et elu on läbi. Soovitan raamatut kõigile, kes on lahutusega kokku puutunud või on siis hetkel selles väga keerulises elusituatsioonis. Samas elutarkusi leiavad siit kõik teisedki.
Iivi soovitab virumaalastele:
1941. aasta juuni küüditatute seas oli palju ka Virumaalt pärit perekondi. Perekonnad lahutati, mehed viidi vangilaagritesse, kust enamasti tagasi ei tuldud. Naised koos lastega saadeti asumisele, kus valitses külm ja nälg. Nendest emadest paljud kodumaad enam ei näinud, vanemateta jäänud lapsed saadeti aga lastekodudesse. Raamatus on intervjuud Virumaalt pärit lastega, kes kasvasid Aipolovo lastekodus, väiksemad ka Toguri väikelastekodus. Enamik neist lastest on tänaseks meie seast lahkunud, kuid mälestus neist ja sellest ülekohtust ei tohi ununeda. See raamat oleks võinud kandideerida Virumaa kirjandusauhinnale.
1941. aasta juuni küüditatute seas oli palju ka Virumaalt pärit perekondi. Perekonnad lahutati, mehed viidi vangilaagritesse, kust enamasti tagasi ei tuldud. Naised koos lastega saadeti asumisele, kus valitses külm ja nälg. Nendest emadest paljud kodumaad enam ei näinud, vanemateta jäänud lapsed saadeti aga lastekodudesse. Raamatus on intervjuud Virumaalt pärit lastega, kes kasvasid Aipolovo lastekodus, väiksemad ka Toguri väikelastekodus. Enamik neist lastest on tänaseks meie seast lahkunud, kuid mälestus neist ja sellest ülekohtust ei tohi ununeda. See raamat oleks võinud kandideerida Virumaa kirjandusauhinnale.
Riina soovitab soojalt:
Lugu õdedest Elizabethist ja Margaretist. Õed, kes olid üksteise parimad (ainukesed) sõbrad, kaaslased ja usaldusalused. Kasvada üles printsessidena, on juba piisavalt suur väljakutse. Kasvada aga koos suureks teadmisega, et ühest neist saab tulevikus kuninganna ja teine õde on nagu varuplaan või nii, muudab kõik keerulisemaks. Printsess Elizabeth, kui tulevane troonipärija, oli alati vaoshoitum ja kohusetundlikum ning edasises isiklikus elus tegi turvalised valikud. Printsess Margareti valikud ja elustiil olid seikluslikumad ja riskiküllasemad. Osaliselt võis selle põhjuseks olla ka mässumeelsus. Aastate ja elu jooksul jäid mõlemad õed ikkagi alati teineteisele lojaalseteks ja Margareti elu lõpuni säilitasid nad tugeva, armastava ja üksteist toetava suhte.
Lia toob esile:
Edith Eger asus seda raamatut kirjutama üheksakümne kahe aastasena, olles kliinilise psühholoogina patsiente ravinud üle neljakümne aasta. Teismelisena Auschwitzis ellujäänuna ütleb ta, et õudseim vangla polnud mitte see, kuhu natsid teda saatsid, vaid see, mille ta ise endale ehitas. Kõige laastavam vangla asub meie mõistuses ja selle võti on meie enda taskus. Olnut olematuks teha ei saa, aga on alati valida, kuidas sellesse suhtuda ja oma elust kingitus üles leida. Ka kannatustel on tähendus ja eesmärk, mis aitavad õppida ja areneda. Ungari vanasõna ütleb, et kõige pimedama varju leiad sa küünla alt. Igas peatükis käsitletakse üht levinud vaimset vanglat ja võtmeid sealt vabanemiseks. Me võime arvata, et meie kannatused ei ole tema omadega võrreldavad. Autor soovitab mõelda pigem nii, et kui tema sellega hakkama sai, saan ka mina.
Merilin Mandel „Jess, lapsed!”
Tiina(S.) pakub harivat lugemist:
Mõnus ja hariv lugemine. Sobib lapsevanematele, vanavanematele ja ka neile, kellel ei ole (veel) lapsi. Lastega puutume oma elus kõik kokku, kes vähemal, kes rohkemal määral. Pärast raamatu lugemist tunned end nendega suhtlemisel kindlamalt, oskad neid toetada ja mõistad lapsi paremini. Tõenäoliselt julged enam rääkida tunnetest ja teemadel, mis ehk varem tabud tundusid. Lisaks on jäetud lugejale ka võimalus ise küsimustele vastata ja arutleda, mis võimaldab saada teadlikumaks iseenda käitumisest, suhtumisest ja sellest, mis eeskuju me näitame.
Tiina(S.) pakub harivat lugemist:
Mõnus ja hariv lugemine. Sobib lapsevanematele, vanavanematele ja ka neile, kellel ei ole (veel) lapsi. Lastega puutume oma elus kõik kokku, kes vähemal, kes rohkemal määral. Pärast raamatu lugemist tunned end nendega suhtlemisel kindlamalt, oskad neid toetada ja mõistad lapsi paremini. Tõenäoliselt julged enam rääkida tunnetest ja teemadel, mis ehk varem tabud tundusid. Lisaks on jäetud lugejale ka võimalus ise küsimustele vastata ja arutleda, mis võimaldab saada teadlikumaks iseenda käitumisest, suhtumisest ja sellest, mis eeskuju me näitame.
Tiina(S.) soovitab veel:
Paljud inimesed tunnevad jutuvestmise ees hirmu. Arvatakse, et nad ei oska lugusid jutustada. Pärast raamatu lugemist saab selleks julgust ja indu juurde. Ja kui lapsed hiljem lugusid ei mäletagi (mida nad tõenäoliselt ei tee ja see ei olegi kõige olulisem), siis tõenäoliselt sellest saadud emotsiooni nad siiski mäletavad ning nende side oma vanemaga on tugevam. Ja see ongi lõpuks kõige olulisem eesmärk. Lugude jutustamine on suurepärane tööriist, kuidas lapsi lohutada ja loomulikul teel õpetusi jagada. Raamatus on olemas teooria, erinevad harjutused ja näitlikud jutukesed.
Iivile meeldis:
Suuresti Helgi Sallo päevikute põhjal kirjutatud elulooraamat. Kui lugeja otsib siit intiimsemat laadi paljastusi, siis tal tuleb ilmselt pettuda. Helgi kirjutab oma päevikutes rohkem tööst, rollidest, aga veidi siiski ka isiklikust elust. Tundub uskumatu, et nii tegus näitleja on juba 80-ne aastane.
Minu arvates on Anne Veesaar neid päevikute katkendeid väga hästi sidunud teiste Helgi teekaaslaste meenutustega. Sama hästi on autoril välja kukkunud ka Ita Everi elulooraamat.
Maris Pruuli “Arktika-kodu suure vankri all”
Imbi soovitab mõnusat lugemist:
Purjelaev Admiral Bellingshausen startis Eestist Arktikasse 2021. aasta suvel. Pootsmanina tegi reisi kaasa Maris Pruuli, kes koos oma abikaasa Tiit Pruuli ja poja Jaan Joonataniga oli käinud nii mõnelgi pikal ja põneval reisil. Kuid Arktika reis oli nende jaoks eriline- 4 kuud elu purjelaeval koos erinevate meeskonnaliikmetega (kogu reisi jooksul 60 inimest). Erinevad inimesed, erinevad natuurid, ühised rõõmud, mured ja ohtlikud olukorrad- kuid kokku oli see suur ja ühtne pere.
Arktika tähendab tõlkes Suurt Karu ehk Suurt Vankrit ning eesmärk oli seilata Shetlandile, Fääridele, ümber Islandi, Gröönimaa idarannikule, Teravmägedele ja siis mööda Norra rannikut koju tagasi. Meeskonnal oli harukordne võimalus koguda Eesti teadlaste palvel nende jaoks vee- ja pinnaseproove. Arktika kohta andmeid napib ja ekspeditsiooni käigus võetud proovid võimaldasid koguda andmeid kohtadest, kuhu teadlased ise nii naljalt ei jõua. Kuid see ei ole pelgalt nö kerge reisiraamat vaid annab päris põhjaliku ülevaate Arktikaga ja tema piirkonda jäävate arktiliste saartega seonduvast- nii loodusest, loomadest ja seal elavatest inimestest.
Tore ja hariv lugemine- igatahes!
Caroline Criado Perez “Nähtamatud naised : andmelüngad meestekeskses maailmas”
Rita lugemissoovitused:
“Nagu naiste väljajätmine anatoomiaõpikutest, on ka nende kõrvalejätmine meditsiiniuuringutest ajalooline probleem, mille juured peituvad mõtteviisis, et mehekeha on inimkeha standard. See traditsiooniline ebavõrdsus võimendus tohutult 1970. aastatel ning mõjus naise tervisele väga kahjulikult…”
“Mehe käsitlemine standardina sai alguse antiikkreeklastest, kes pidasid naisekeha “moonutatud mehekehaks” (suur tänu, Aristoteles!) Mehekeha oli ideaal, milleni naised ei küündinud”.
Keda naiste õiguste teema huvitab, võiks lugeda ka raamatut:
Katrine Marçal “Leiutades maailma : kuidas meeste loodud majanduses eiratakse häid ideid”. Üks intrigeerivamaid ja rohkeid diskussioone tekitanud raamatuid sel aastal ilmunute seas.
Raamatu kohta saab lugeda siit
Rita soovitab veel:
Šoti arhitekti raamat inimkesksest elamisväärsest elukeskkonnast ja võimalustest, kuidas seda luua. Võiks olla iga linnaplaneerija ja -arendaja öökapil, kuid kuuldavasti on juba teatud ringkondades pahameelt esile kutsunud.
Lada soovitab häid nippe:
Immuunsüsteem on inimkeha ainulaadseim süsteem, mis on sügavuti seotud kõigi teiste kehasüsteemidega ning seda mõjutavad ka ümbritsev keskkond, elustiil ja emotsioonid. Et tervisest sõltub meie elukvaliteet, siis mõistlikum oleks terviseprobleeme ennetada, kui hiljem nendega võidelda. Raamatust leiab 187 soovitust immuunsüsteemi tugevdamiseks ja kahjustavate tegurite vältimiseks alates elustiili valikutest kuni toitumissoovitusteni.
Jenna Macciochi „Immuunsus: teadus terve olemisest”
Lada luges veel:
Immunoloog dr Jenna Macciochi uusimatel immunoloogia teadusuuringutel põhinev raamat selgitab tavalugejale arusaadavas keeles inimkeha keerukaima süsteemi olemust ja toimimist. Kahjuks on kaasaegne mugavuskultuur ja stressirohke elu meie hapra immuunsüsteemi tasakaalust välja viinud. Selle tagajärgedeks on autoimmuunhaigused, allergiad, vaimse tervise probleemid, ainevahetushäired, vähk. Autor annab ka rohkelt häid nõuandeid, kuidas tänapäeva keerukas maailmas ennast hoida ja terve olla.
Leelo lemmik:
Aimekirjanduse lemmik: Kassia St. Clair “Värvide salaelu” üldise intelligentsi tõstmiseks.
Raamatu kohta saab pikemalt lugeda Rita postitusest
Leelo nostalgitseb:
Samuti nostalgiline “Suvila : puhkamine ja arhitektuur eestis 20. sajandil” arhitektuurimuuseumi sisukas uurimus, mis ka välimusega lööb – kuulub 2020. aasta kauneimate raamatute konkursi 25 laureaadi hulka.
Leelo kiidab:
Eesti raamatutest sümpatiseeris Haldi Normet-Saarna “Vallatute kurvide aegumatu sära", nostalgia- ja moelaks 1950-ndatest.
Kommentaarid
Postita kommentaar