Nadeem Aslam "Kuldne legend"

Nadeem Aslam on Briti-Pakistani kirjanik. Ta on praegu 54 aastane. Kui autor oli neliteist, siis põgenes nende pere Pakistanist Inglismaale, kuna tema perekond sattus pahuksisse valitseva režiimiga. "Kuldne legend" on Aslami viimane romaan. Varasemaid pole eesti keelde tõlgitud. Kõigi tema raamatute läbivaks teemaks on Pakistani lähiajalugu.

Raamat oli haarav. Ma ei taha öelda põnev, sest see kõlaks nagu põnevik. Autori eesmärgiks pole kindlasti olnud soovi kirjutada põnevikku, kuigi sündmuste käik pakub kahtlemata põnevust ja tegelastele kaasaelamist.

Kui olin raamatu läbi lugenud, püüdsin seda endale mõne  sõnaga kirjeldada. Minu esimeseks iseloomustavaks väljendiks oli koleilus. Panin raamatu kokku, heitsin pilgu veelkord esikaanele (lugesin muide raamatu läbi ühe jutiga) ja nägin seal enne tähelepanuta jäänud The Guardiani reakest: "Erakordselt kaunis ja valus raamat ... Meeliülendav". Niisiis olin Briti meediagigandiga üsna sarnasel arvamusel.

Et miks siis "koleilus"? Raamatu tegevus toimub Pakistanis umbestäpselt kümme või vähem aastat tagasi. Siinkohal polegi mitte niivõrd tähtis aeg, kui Pakistanis valitsev poliitiline olukord: religiooni teemad, natsionalismi kasv, korrumpeerunud valitsemine, traditsioonidest kinnihoidmine ja kogukonna eluprobleemid. Sellises raskes olustikus satuvad raamatu peategelased endast sõltumata ja ühiskonnas valitsevate vaadete tõttu raskesse ja eluohtlikku olukorda, kus neil tuleb oma tunnete ja perspektiivitusega kuidagi toime tulla. Peategelaste tegevus ja juhused loovadki raamatu sündmustiku. Lihtsalt öeldes on sündmused kohati üsna õõvastavad. Aga nii seal Pakistanis kahjuks asjad käivad.

Tegelaste arutelusid ja mõtteid on rikastatud väga huvitavate faktidega, mida tegelased aeg-ajalt raamatutest kui mitmekesise kultuuri edasikandjatest välja nopivad. Vana ja paks raamat, mida peategelased kuldse niidiga parandavad, esindab Pakistani paremaid ja kultuursemaid mõtteid. Autor tahab näidata, et maailm on segunenud juba iidamast-aadamast ning praegu näiteks usu järgi inimeste lahterdamine peaks olema täiesti iganenud. Kahjuks aga tänapäeva Pakistanis (ja mujalgi veel) see nii pole.

Kirjaniku keel on kena ja kujundlik. Kriitikud on keelt isegi luksuslikuks nimetanud. Peategelased on kenad, edasipüüdlevad ja armastavad pakistanlased. Kindlasti on seda raamatut ajendanud kirjutama armastus oma kodumaa vastu. Romaan on kahtlemata ilukirjanduslik, aga samas ka mõningal määral olukirjandus. Mind pani romaani lugemine igatahes otsima rohkemat teavet Pakistani ajaloo ja kultuuri kohta.