Otse põhisisu juurde

Antoine Laurain "Presidendi kaabu"

Noobel peakate ja tema salakoodid.

Kirjastuselt Eesti Raamat ilmus kevadel Sirje Keevalliku tõlkes Antoine Lauraini romaan „Presidendi kaabu“. Teose süžee hakkab kerima 1986. aasta Pariisis juhusliku seiga läbi, mil president Francois Mitterrand unustab restoranis kaaskonnaga õhtustades maha oma viltkaabu. Jah, need kaabud on ühed salapärased aksessuaarid, just nagu küüntest kübarad. Ka Mitterrandi peakate hakkab elama ulaelu, mõjutades imeväel uute omanike elusaatust, julgustab suunda muutma, selga sirgeks ajama, end vanast lahti raputama, inspireerib, sisendab usku endasse. Romaan on tempokas ja haarav. Lugeja tuiskab koos nelja elu nullpunktis piinleva sümbolprantslasega läbi Pariisi elu.

Daniel Mercier – keskealine võimekas, kuid küündimatu ülemuse alluvuses vaevlev finantsspetsialist, tubli pereisa - on esimene, kelle teekond kaabuga ristub ning kes niru enesetunde kohendamiseks presidendi poolt mahaunustatud kübara restoranis „laenab“, ajendatuna vagast soovist tunda end koos presidendiga õhtustanud seltskonda kuuluvana . Kaabu toel julgeb ta lüüa selja sirgeks ning ülemusele koha kätte näidata ning oma karjääris pika sammuga edasi liikuda.

Fanny Marquant – abielumehega laenatud armastust nautiva armukese staatuses naine, kes on väsinud partneri lõputult korduvast fraasist „Mul on vaja aega“ abielu lõpetamiseks ja uue suhte vormistamiseks. Kaabu toimetab vindunud armuloo vilunud suhtekorraldajana efektse elegantsiga üle finišijoone ning tõukab Fanny järgima oma unistusi.  

Pierre Aslan – loomejõu kaotanud parfüümiguru, legendaarne „nina“, kes headel aegadel suutis eristada kümneid tuhandeid parfüüme, luues ise kordumatuid tipplõhnu. Otsib nn „ingli nooti“ inspireerituna „ingli osast“ – vanast veini või konjaki täiesti avamata pudelist kadunud sentiliitritest, mis on aurunud läbi korgi, vahel isegi läbi vaha. Ingli noot oli Pierre´i jaoks midagi, mida on võimalik tunda parfüümi nuusutades, aga mis üldse ei kuulu selle koostisesse. „- - - ta on olemas ilma olemas olemata“. Kaabu aitab süüdata taas loomingulise palangu. Muljetavaldav on kirjeldus Aslani „nuusutamisretkest“ enda võimete testimiseks Louvrei aias

Bernard Lavilliére – esiisadelt päritud seisuse, staatuse ja varanduse pärinud suurilmategelane, aristokraat, kes suhtleb vaid „fossiilse“ seltskonnaga. Omaenda keskkonda uurides tuleb tal tõdeda „… et tema korter ei erinenud millegi poolest õhtusöögil osalenute omadest. Selle sisustuse tipuks oli diivani kohal rippuv maal, mis kujutas pastoraalset stseeni ojakese kaldal ja tagaplaanil olevat kirikut. Selle torni kohalt oli lõuend eemaldatud ja august paistis tõeline emaileeritud mehaaniline kell. Põlvkondade jooksul olid osutid kaduma läinud. - - - ta seisis seal liikumatult, kasutult, ja tema puuduvate osutitega numbrilaud sümboliseeris igaveseks seisma jäänud aega.“ Siingi lööb kaabu osalus kivistunud seisuse reeglitesse saatuslikud mõrad.


Käed rüpes ei istu ka Élysée julgeolekuteenistus, kes asub jälitama kaabu pööraseid keerdkäike. See on peen süsteem, mis toimib laitmatult, hoides hoolsalt valimisteks valmistuva presidendi mainet, samas teades kõigist asjaosalistest kõike.

Lugeja saab ainet ka mõtisklemiseks võimust, mõjuvõimust, võimul olemisest ja võimu ligitõmbest.

Muide, kas teadsite, et kaabukandjatel on tavaks jätta firmasildi alla väike sedel oma kontaktandmetega? Ju ongi kaabudel kombeks vahel omanike juurest minema lipsata – laia maailma elusid ja saatusi mõjutama.

Pariisis sündinud Antoine Laurain (1972) on ajakirjanik, antiigikoguja ja kuue romaani autor. Eesti keeles on temalt ilmunud „Punase märkmikuga naine“ (2020).

Veel kaabudest:
Huvitava taustalugemise romaanile kaabu sümboolikast, salakoodidest ja kuulsatest kaabukandjatest leiate moeajaloolase Mari Kanasaare kirjutisest „Kergitades kaabut“ http://kes-kus.ee/kergitades-kaabut/

On võimalik, et eesti lugejat kummitavad Lauraini romaani lugedes veidi ka kohalike kaabude varjud, siis tasuks meenutada ka Mihkel Muti konstateeringut: „Ma olen kuri selle pärast, et kaabu on nüüd häbimärgistatud, sellest on saanud žest, justkui narrimüts.”

Kergitan kaabut soovitades lugeda.

Kommentaarid