Mitmekülgse Olav Osolini elulooraamatus värvikatest seikadest puudust ei tule. Tõele au andes pakkus nõukogude aja elu situatsiooni- ja absurdikomöödiaks ka erakordselt palju ainest. Põsed kippusid lugedes krampi minema suunurkade ülespoole hoidmisest. Lausa laginal ei naernud, kuid mõnusalt muigama ajas kogu aeg.
Raamatu väärtus seisneb eelkõige Osolinile omases värvikas, muhedas ja ausas jutustamisviisis ning pakkudes samas ka küllalti head ajastupilti. Raamat pakub ühest küljest äratundmist selle aja inimestele ning ajastu mõistmist noorematele. Eriti hea ülevaate saab nõukogudeaegsest popmuusikast ja selle kättesaadavusest ning raadio- ja teletöö telgitagustest.
Minu jaoks kogu see vinüülplaatide vahetamine, diskotamine ja üldse popmuusika pool nii sügavat huvi ei pakkunud, küll aga meeldisid mulle väga lapsepõlveaegsed suguvõsalood ja värvikad ühikaelu pajatused. Samuti ennastületavad püüdlused olla defitsiidiajastul ikka moodne mees. Kes küll Osolini kaasaegsetest seda valu ei mäletaks!
Tasub lugeda, sest siit leiab igaüks midagi, mis teda kõnetab!
Kommentaarid
Postita kommentaar