Mu koolisõber on juba 40 aastat mulle aeg-ajalt kirju kirjutanud, pikki ja üksikasjalikke. Ikka et mis materjalidest remonti teeb, palju midagi poes maksab, mis toimub kinos, teatris, mida uut ehitatakse.
Gordy Jõelaidki (1925-2007) on pidanud päevikut ja vanemas eas nende põhjal mälestused kirja pannud – 560 lehekülge ehedat ajalugu. Nagu ta ise ütleb: “Olen nii mõnigi kord mõelnud, et kui näiteks minu vanavanematest oleks säilinud midagi kirjalikku nende noorusaegadest või elust üldse. Kui põnev oleks seda mul praegu lugeda.” Tegelikult kõigi mälestused ei kuku põnevalt välja, Gordy Jõelaiul aga küll. Esiteks on tal ladus ja humoorikas eneseirooniline stiil ja teiseks on ta elulugu nagu Eesti ajaloo kvintessents. Õnnelik lapsepõlv Tallinna kesklinna üürikorterites (isa autojuht, ema kodune), koolimälestused Inglise kolledžist, Pirita ringraja motovõistlused, suvitamine Pirital ja vanaema juures Paldiskis, sõja algus, vene väed Eestis, sakslaste tulek, mobiliseerimine saksa sõjaväkke, karistuseks vene töölaager (õnneks Eestis), töö isa eeskujul bussijuhina, abielu, lapsed.
Mõned näited ka: “Nii nagu enamus juute oli ka papsi peremees ärimees. Tal oli Suur-Karja tänaval riidekauplus. Põhiline sõit oli papsil niisiis ennelõuna sinna ärisse, siis tagasi Raua tänavale koju lõunale ja siis juba vastavalt härra tujule, kas ärisse tagasi või peale lõunauinakut kuskile lõbusamasse kohta. Ka autoga turul käimine, siis juba proua Besprosvannõi ja koka osavõtul kuulus sõidugraafikusse. Lisaks veel proua Nina lõbusõidud sõbrannade poole või kes teab kuhu. Kuid oli ka neid päevi või õhtupoolikuid, kus autojuht Baumannile öeldi, et täna rohkem sõitu ei ole ja Baumann on vaba. Neid päevi aga kuigi tihti ette ei tulnud. Sellepärast kasutas paps oma kodust ooteaega mingiseks meelepäraseks tegevuseks, et mitte niisama tukkuda või aknast välja passida. Liiatigi olid meie keldritoa aknad nii maad ligi, et vaevalt sealt midagi õieti näha oli. Suurt lugemise huvi meie peres ei olnud. Meil oli ainult mõni üksik raamat. Needki juhuslikult ei tea kust saadud. Põhiline vaimutoit tuli ajalehest “Rahvaleht”. Seda loeti ja selle järjejutu lisalehte loeti põnevusega ja hoiti alles. Seda lisalehte võis nagu raamatut kokku murda ja hiljem raamatuks köita. Kokku oli lisalehes alati kolm juttu. Esimene pidi olema põnevusjutt. Sellel oli ka alati juures joonistatud pilt jutus toimuvast – seda luges paps. Siis oli üks väike vahejutt ja viimane, mis ka järjekas oli, rääkis armastusest. Sellel pilti juures ei olnud. Seda luges mamma. Aga kõige lõpus olid veel kaks naljapilti. Neid uurisin mina. Lugeda ma muidugi ei osanud, aga need olid nii vahvalt joonistatud, et ajasid niisamagi naerma.”
“Ühel päeval oli tädi Meta meile suure jutuga, et läheme nüüd ülesvõtja juurde ja laseme Gordyst pildi teha. Mamma oli asjaga kohe nõus, aga mina ehmatasin koledasti ära ja sõdisin meeleheitlikult vastu. Oma kolme ja veerandi aastaga ei suutnud ma aru saada, miks nüüd äkki mulle nii kallid inimesed nagu mamma ja tädi Meta tahavad minust pilti teha. Mul oli selline arusaamine, et kui see ülesvõtja minust pildi teeb, siis mind enam ei olegi. Minust jääb ainult mingisugune närune pilt järele.”
“Kurvisin ümber majanurkade mööda paeplaate. Need olid minu tänavad. Püüdlikult matkisin meie “Studebakeri” mootori häält ja nurkadel just meiie masinale omast signaali: “ök-öök-ök, ök-öök-ök.” Mul tuli see signaal eriti hästi välja. Teistel autodel oli signaaliks kas tuut-tüüt või tuut-tuut. Keldris oleva köögi aken oli lahti ja kui ma sealt järjekordse signaaliga möödusin, pistis köögitüdruk pea aknast välja ja hõikas mulle solvava küsimuse: “Kuule, poiss, kas sul on süda paha või?” No mis arusaamist autoasjandusest võibki ühelt köögikatalt loota!”
Ja niimoodi rõõmsalt mööda mälestusi edasi. Ma pean ikka ka enda omadega alustama...
Kommentaarid
Postita kommentaar