Otse põhisisu juurde

FREDRIK BACKMAN "BRITT-MARIE OLI SIIN"

Esimest korda kohtusin Britt-Mariega Fredrik Backmani raamatus „Vanaema saatis mind ütlema, et ta palub vabandust”. Britt-Marie oli üks Elsa ja vanaema naabritest, keda vanaema tavatses kutsuda vinguviiuliks. Need kaks raamatut täiendavad teineteist, kuid on täiesti eraldi loetavad. Seekord siis raamat Britt-Mariest.
Britt-Marie on kuuekümne kolme aastane naine, kes on äsja 40 aastat kestnud abielu selja taha jätnud ja teda petnud abikaasa juurest lahkunud. Nüüd leiab ta ennast tööbüroost, sest Britt-Marie ei talu mõtet, et naabrid võivad ta surnuna leida ja veel haisu järgi, sest inimesega, kes tööl ei käi võib ju nõndaviisi juhtuda. Mida küll inimesed siis temast arvaksid? Kogu eelneva elu on naine olnud koduperenaine ja tema päevad on keerelnud abikaasa Kenti ümber. Ta on pühendunud puhtusele ja korrale ning ei või silmaotsaski sallida mustust ja korralagedust. Ta lihtsalt hoolitseb asjade eest ja puhastab kogu aeg midagi. Britt-Marie meelest söövad korralikud inimesed õhtust kell kuus ja köögisahtlis asuvad kahvlid, noad, lusikad alati õiges järjekorras. 

„Britt-Marie ei ole tõesti selline inimene, kes teisi hukka mõistaks, sugugi mitte, aga ükski kultuurne inimene ei tuleks ju mõttele paigutada söögiriistu köögikapisahtlisse kuidagi teisiti. Britt-Marie ei mõista kedagi hukka, sugugi mitte, aga me ei ole ometi loomad, või mis?”

Nüüd ei ole Britt-Marie enam Kentiga koos ja peab paratamatult kohanema oma uue olukorraga. Naine maandub Borgi alevisse, kus tema elu esimeseks töökohaks saab peagi suletav noortekeskus. Borg on välja suremas, sest peaaegu kõik asutused on majanduslanguse järel suletud ja jäänud on vaid õllehaisune pitsabaar ja jalgpall.
Britt-Marie suhted siinsete asukatega on esmalt keerulised, aga vähehaaval harjuvad nad üksteisega ja naisel tuleb võtta vastu võimatuna näiv ülesanne, juhtida laste jalgpallimeeskonda. Siinkohal peab mainima, et Britt-Marie vihkab jalgpalli. 
Lõpuks leiab Britt-Marie oma koha väikeses kogukonnas, kus kõik õpivad ellu jääma, vaatamata teel ette tulevatele takistustele. Nad annavad üksteisele palju enam kui keegi neist oleks osanud esialgu oodata. Jääb kajama mõte, et tähtis on osata nii anda kui ka vastu võtta. Raamatust ei puudu ka romantika.
Mis mind selle kurbnaljaka raamatu juures köitis? Eelkõige peen huumor, värvikad ja armsad tegelased ning muidugi see, et räägitakse elust enesest.

Kommentaarid