Otse põhisisu juurde

PARIMAD RAAMATUD 2018: KRIMINAAL- ja PÕNEVUSROMAANID

KRIMI-, FANTAASIA- ja PÕNEVUSROMAANID

Lars Kepler „Laatsarus“
Kriminaalromaan. Joona Linna sarja seitsmes raamat.
Rootsi abielupaar Ahndorilide poolt teatud-tuntud headuses kirjutatud krimipõnevik.
Korterist leitakse surnud mees, kelleks osutub seni tundmatu hauarüvetaja ja trofeede koguja.
Soomerootsi päritolu kriminaalkomissar Joona Linna asub taas kuritegu lahendama. Põnev, kohati isegi õõvastav, aga raske oli raamatut muude tegemiste ajaks kõrvale panna. 

Eelmist Joona Linna sarja raamatut lõpetades arvasin, et nüüd on siis kõik. Peab komissar Linnaga hüvasti jätma või siis varasemad osad üle lugema. Aga võta näpust, järgmine raamat on ühel kenal päeval täiesti füüsiliselt olemas. Tabasin ennast jälle mõttelt, et see ei saa olla raamat, vaatan vist filmi. Sündmused arenevad sellise kiirusega, et katsu kannul püsida. Aga kes on jubedate kuritegude taga? Mõrtsukas Jurek Walter on ju surnud. Peadpööritavad sündmused, uskumatud lahendused. Vaieldamatult möödunud aasta parim põnevuslugemine.


Jens Lapidus „DopDogg“
Endise kurjategija Teddy ja advokaadi Emelie sarja kolmas romaan.
(Sarja eelnevad osad olid „Vipruum” ja „Sthlm delete.”).
Juba pikka aega on Rootsi ühiskonna kõrgemates kihtides tegutsev võrgustik ära kasutanud noori tüdrukuid. Politsei küll tegutseb, kuid ometi jõuab seksuaalpervertide julmus aina kõrgemale tasemele. Romaanis jooksevad paralleelselt mitu lugu.
Pinget ja põnevust jätkub.



Anders de la Motte „Suve lõpp“
Anders de la Motte raamat on põnev ja nauditav, ühendades vanahollywoodiliku põneviku ning hea rootsi kriminullikirjutamisoskuse. 1983. aasta hilissuvel läheb 5-aastane poiss Skåne äärealadel asuvast farmist kaduma. Kogukond asub vapralt poissi otsima, kuid ainus füüsiline asitõend, mis leitakse, on maisipõllul lebav king. Kriminaaluurimine lõpetatakse, ent perekonda jääb vaevama küsimus, mis Billyga ikkagi juhtus, kas ta on surnud või elus. Kogu see ebakindlus lükkab pereliikmed üksteisest aina kaugemale. 20 aastat hiljem tuleb Veronica juurde noor mees teraapiarühmast, kes räägib oma lapsepõlvest ja ühe väikese poisi kadumisest. Kuna jutustus on äärmiselt sarnane tema venna kadumislooga, pöördub Veronica isakoju tagasi ning hakkab kaevama tumedas minevikus. 



Jussi Adler-Olsen “Poiss varjust”
Taas midagi põnevat krimiromaani austajatele. Põhiline tegevuskoht on Taani ja Kopenhaagen. Tegelaste hulgas on mainitud isegi üht eestlast. 
Selles romaanis, nagu ka teistes osakond Q romaanides on mitu liini, mis raamatu lõpus omavahel kokku jooksevad. Lisaks pangapettusele on oluline roll ka mustlaste klannil ning ühel vanal mõrvalool.





Michael Hjorth ja Hans Rosenfeldt „Need, kes läbi põrusid“
Krimipõnevik. Sarimõrtsukate uurimisele keskendunud psühholoog Sebastian Bergmanist ja tema mõrvajuurdluse osakonna kolleegidest rääkiva sarja viies raamat. Sama hea ja põnev nagu sarja eelnevad raamatud. Nagu ikka on kuriteo lahendamine segatud tegelaste isiklike elude sasipuntraga. Põnevust pakuvad mõlemad liinid.
Kuritegu saab lahenduse, kuid nagu ikka lõpeb lugu mingi sündmusega, mis avab alguse järgmisele raamatule. Sõltuvust tekitav.
Käesoleval aastal ilmus sarja kuues osa "Naine, kes ihkas õiglust".




Clare Mackintoshi „Laske mul olla"
Aasta tagasi lõpetas Caroline Johnson oma elu enesetapuga. Mõni kuu enne seda sooritas tema abikaasa täpselt samasuguse šokeeriva enesetapu. Nende tütar Anna on püüdnud sellest ajast peale vanemate kaotusega hakkama saada. Nüüd on Annal endal laps. Ta tunneb oma emast veelgi enam puudust ja hakkab kahtlema vanemate surma asjaoludes. Kuid minevikus kaevates paneb ta ohtu oma tuleviku. Põnevikule omaselt täis ootamatuid pöördeid.




Ruth Ware "Proua Westaway surm“
Vaesuses virelev Harriet saab kirja, kus seisab, et ta saab vanaemalt pärandust. Probleem on aga selles, et Harrieti teada on tema vanaema juba ammu surnud. Lugu hargneb edasi põnevalt ja mind hoidis see raamat lõpuni konksu otsas. Ruth Ware raamatud on mulle kõik meeldinud, kuid see on ilmselt siiani neist lemmik.




Jim Butcher „Hauatagune oht” 
Tegemist kolmanda raamatuga Harry Dresdeni sarjast. Urban fantasy.
Harry Dresden on võlur, kes aitab Chicago Politseiametit juhtumitega, mis ületavad inimvõimete ja inimkujutlusvõime piirid. Vahel juhtub kummalisi ja maagilisi asju, mille keskel inimestel hästi ei lähe. Või Harryl endalgi.
Ulmeajakirjas „Reaktor” ilmunud intervjuus mainis autor, et pani Harry Dresdeni kokku Merlini, Gandalfi, Sherlock Holmesi ja Spenceri varuosadest. On sellega nagu on, Harry Dresden on võluv isiksus, kelle parim omadus on ühtlasi ka tema halvim: ta teeb, mis on tema meelest õige, hoolimata isiklikest tagajärgedest. Autori arvates aga maailm vajab just sellist ausameelsust ja idealismi, mis kahjuks vahel toob kaasa paksu pahandust ja hunnikute viisi ebameeldivusi.

„Hauatagune oht” on linnafantaasia ja meeldib vast eriti neile, kes kasvõi salamisi usuvad vampiiride, viirastuste, vaimude ja haldjate olemasolusse. Või kes on nõus tegema lihtsalt põneva seikluse nendega kaasa. Dramaatikat, üleloomulikkust ja vaimukust jätkub terveks teekonnaks. Ja romantikatki.
Ohkasin ja hõõrusin pöidlaga kulmu. Esimese hooga oleksin tahtnud anda talle tassi kuuma šokolaadi, mässida ta teki sisse ja öelda, et kõik saab korda, ning kinnitada talle randmele oma talismani. Katsusin siiski pidama saada. Istu, don Quijote. Ma ei teadnud ikka veel midagi tema olukorra kohta ega seda, mille eest ta kaitset vajas – ta võis püüda tõrjuda kättemaksuinglit, kes on ta kannul mingi nii jõleda teo eest, et see pani kõrgemad väed kohemaid tegutsema. Isegi harilikud kodukäijad tulevad mõnikord kuradi hea põhjusega tagasi kedagi kummitama.”


Kommentaarid