Otse põhisisu juurde

Fredrik Backman "Vanaema saatis mind ütlema, et ta palub vabandust"

Pole ammu midagi nii mõnusat lugenud. Raamat on kirjutatud sama humoorikalt, kui autori eelmine romaan „Mees nimega Ove“, kuid ka seekord pole tegu kaugeltki mitte naljalooga.
Raamat räägib 7-aastasest Elsast, kel on oma vanaemaga eriline suhe. Eriline juba seetõttu, et nad mõlemad on ühed erilised kujud. Elsa on oma vanuse kohta erakordselt nutikas – „oma vanuse kohta küps“, nagu ütlevad täiskasvanud, kellele ta oma targutustega „hullult närvidele käib“. Vanaema aga oli mässumeelne naine, kes julges järgida oma kutsumust ning tegi elus valikuid, mis kõigi „normaalsete ja korralike“ inimeste arvates olid hullud ja kohatud, sest ta oli ju naine, ema jne. jne. Nii tekib nende kahe vahel eriline side koos oma salakeele ja muinasjuttudega. 
Ühel päeval aga vanaema sureb. Elsa satub olukorda, kus tal tuleb hakata edastama arvukaid vanaemapoolseid vabanduskirju majanaabritele. Selle käigus õpib Elsa tundma majaelanikke, avastab nendevahelisi seoseid ning saab teada nii mõndagi uut oma vanaema kohta.
Kokkuvõtvalt võib öelda, et raamat räägib isemoodi inimestest ning sellest, et olla isemoodi on igaühe õigus. „Sest kõik superkangelased on isemoodi. Kui supervõimed oleksid normaalsed, oleksid need ju kõigil!“
Igal juhul soovitan, saab nutta ja saab naerda!

Kommentaarid