Otse põhisisu juurde

Sandra Heidov „Ema, kes armastas kaua magada”

Raamatu minategelane on õpetajana töötav Erika, kes soovib koolivaheajal aja maha võtta ja end lõpuks ometi korralikult välja magada. Reaalsus on see, et kõik siin elus ei lähe alati päris nii nagu soovid. Loo tegevus toimub nädala jooksul ja keskendub kahe lapse, ema ja isaga pere tegemistele. Pereringis tehakse ettevalmistusi tütre sünnipäevaks. Kõrvalepõikena on kirjeldatud õpetajatest kolleegide külaskäiku Erika juurde ja koolimajas toimuvat pisut veidra loomuga koolitust. Raamatu alguses leiab aset äpardus, mille tõttu saab tütre sünnipäevale kutse lasteaiakaaslane, kes sinna sugugi oodatud pole. Kohati häiris see, et soovimatu lapse sünnipäevale saabumise teemat on nii pikalt käsitletud. Ootasin, et pea terve loo vältel jutuks olnud sündmuse kulminatsiooniks peol tõepoolest midagi üllatavat juhtub, aga selles osas pidin pettuma. Tegelikult ei juhtunud. Kõlama jäi mõte, et hirmul on suured silmad ja lahendused tegelikkuses lihtsamad kui arvata oskame. Veidi imestama pani, et õpetajaametit pidav inimene pisut omamoodi poisis nii suurt probleemi nägi.

Mis mulle raamatu juures enim meeldis? Kindlasti ilus sõnakasutus, ladusalt kulgev tekst ja Sandra mõnusad ütlemised, mida ma uuesti ülegi lugesin.

„Lapsepõlveaastad olid justkui hunnik pusletükke, igaühelt vaatas vast tuttav muster, aga ma ei suutnud ega tahtnudki neist pilti kokku panna. Mõnus oli selles suures ja soojas kuhjas sobrada, võtta killuke ja lasta sel tagasi pudeneda, mõelda ajale, mil tahe ja tegu olid eraldamatud, mil üks läks teiseks üle, ja nii lõputult. Kuni ükskord saabus märkamatu lõpp. Nüüd käisid tahe ja tegu eraldi nagu kellaosutid ja kohtusid harva, palju harvemini kui kord tunnis.” 

Teadsin Sandrat juba väikese tüdrukuna ja olin meeldivalt üllatunud, et temalt raamat ilmus. Varasemalt olin tuttav Sandra kirjutatud toredate lastejuttudega. Kujutlesin raamatut lugedes Sandrat ennast emana, pere keskel ringi askeldamas. Küllap see jutt päriselu ei kopeeri, aga usutavasti on midagi elust enesest raamatu kaante vahele jõudnud.

Minu arvates on selle raamatu sihtgrupiks noored emmed, kes Sandra poolt kirjutatuga mõneti samastuksid. Ei meenu, et läbinisti pereteemalisi raamatuid nii väga ilmunud oleks. Sandrale soovin jõudu ja ainet kirjutamiseks. Salamisi loodan, et järgmisena saan lugeda tema kirjutatud lasteraamatut.

Kommentaarid