Lehed

29.3.18

Leelo Tungal "Naisekäe puudutus ehk Seltsimees laps ja isa"

Lõpuks ometi jõudsime koos väikese Leeloga tema memme Siberist pääsemise ära oodata! Ootustele oleme saanud kaasa elada läbi kolme raamatuköite: „Seltsimees laps ja suured inimesed“, „Samet ja saepuru ehk Seltsimees laps ja kirjatähed“ ning kauaoodatud lahenduse toonud „Naisekäe puudutus ehk Seltsimees laps ja isa“.
Kolmandast raamatust vaatab Urmas Viigi tahtel vastu hullult palju viisnurki: kaaned on viisnurgatepingus, sisekaas vooderdatud viisnurgamustriga, edasi lehitsedes lartsatab esmalt lugejale vastu silmi tõeline viisnurgalahmakas, edaspidi avaneb illustratsioonidelt vaateid tollasele maailmale ja needki on viisnurga poolt killustatud. Maailm, mis vastu vaatab, on ise värvideta, viisnurgad seda kirgaspunasemad: suured ja väikesed, mustreid moodustavad ja leheküljenumbritel troonivad. Kui keegi võtaks neid kokku lugeda, kuluks sellele Leelo ootuste jagu aega. Viisnurgapaine kui aja märk. 
Kolmandat raamatut avades on lugejalgi mälupaunas asjade kulg, pere hirmud, tunded, mõtted, mis teada esimestest osadest. Nagu ka Leelo püüd olla hea laps või õigemini saada heaks lapseks, et memme jälle koju pääseks.
Kui esimest raamatut kandis sügav arusaamatus, traagika ja lapse enesesüüdistused, teist kurbus, leppiminegi, kahtlused ning kahtlustused, siis kolmandasse on lõputuna tunduv ootusaeg lisanud uusi varjundeid. Ühelt poolt levivad kuuldused saabuvast amnestiast ja sellest võrsuvad lootused, teisalt kerkib esile mälestuste hägustumise hirm: memme lõhn hakkab majast kaduma ja nägugi ununema. „Memme oli saanud justkui mingiks muinasjututegelaseks, kes PEAKS küll olemas olema, kes ennast aga kunagi päriselt ei näita.“ Võõra kõlaga, lapse jaoks tähenduseta sõna ei paku just suurt lootust. „Igaks juhuks läksin ja koputasin ka metsavaimude puu uksele ja meenutasin neile oma soovi memme tagasituleku asjus. Olgu pealegi amnestia, aga metsavaimude ja päkapikkudega on ikka kindlam asju ajada.“
Hirmegi jagub endiselt – et tata pimesoolevalu kätte ei sureks ja oma tüdut ihuüksi ilma ei jätaks. Lugeja jaoks pakub autor leevendust pildiga isa ja tütre salamängust: haiglasse isa vaatama saabudes kõlab uksel tüdruku hüüatus: „Tata! Paavo Nurmi! Zatopek saabus!“, et alati toiminud huumorilaksuga haigevoodis olijat rõõmsamaks muuta. Viisnurgasäras õnnelikku lapsepõlve varjutavad veel alandused ETKVLi lasteaia maaõhukosutusele saabunud peenematelt linnapreilidelt. 
Jätkuvalt varjutab elu hoiatus, et seintel on kõrvad, suured inimesed kipuvad sageli rääkima neljasilmajuttu, mida osav seltsimees laps arendab kuue kõrva vestluseks ja püüab seda siis lapse moel tõlgendada.
Suurte inimeste kohal kõrguvad sünged hädaohupilved: õpetajaskond on NKVD ja partei erilise tähelepanu all. Mööda peent ideoloogianiiti balansseerides püütakse ühtaegu inimeseks jääda, aga samal ajal ka oma peresid säästa. Ruila koolmeistrid Helmut Elstrok ja hilisem Lahemaa rahvuspargi rajaja Ilmar Epner on mõlemad ju Virumaal tuntud inimesed, tol ajal aga Feliks Tungla kaasteelised.
Mu enda lapsepõlvekodus oli sõja aja jäänukina akna kohal musta paberi rull, mis toona pommitamise ajal alla lasti, et akendest tulev valgus pilootidele majade asukohta ei reedaks. Minu lapsepõlve ei ohustanud enam pommid, aga paberirull leidis kasutust jõulude ajal, et kuuseküünlad tänavale ei paistaks. Tungalde kodus käib jõulupuu kontrolli eest peidus kempsus, valge lina üll. 
Leelo lapsepäevade truuks saatjaks on ikka raadio „Moskvitš“, kust saab kuulata lastesaateid ning õppida reipaid laule, mis vaid Stalini surma aegu asenduvad kaeblike viisidega. Loomulikult kõlavad propagandalaused lapse kõrvale veenvalt ja lausa ülevalt, milleks ideoloogiamehhanism ju loodud oligi.
Tata kuhjuvad kohustused jahimeestele lubade väljastamise ning erinevate dokumentide täitmisel abistamise läbi liigub majas üksjagu rahvast. Suurte inimeste „törtsust töri-löri ajamistest“ on lapsel ikka üht-teist kõrva taha panna. „Naer tekitas tunde, et kõik hirmud ja mured võivad kahaneda ja kaduda, sest inimestel on üheskoos lõbus olla. Ainult kahjuks naersid suured inimesed harva, väga harva…“
No aga kust siis pärineb see pealkirjas mainitud naise käsi ja tolle puudutus? Boheemlasliku loomuga tata esmaseks kutsumuseks pole küll süsteemsus majapidamise joonel hoidmiseks. Kodul ja sirguval tüdrukutirtsul puuduvat ema saabuvad järjepanu asendama hoidjatädid Juuli ja Betty, isale paneb silma peale visalt oma eesmärgi poole pürgiv Inna. Vilunud naisekäega aitab majapidamist korraldada ka tata õde Anne, kes lisaks pulbitsevale energiale omab imetlusväärset majanduslikku meelt ja tänu juuksuriametile kasulikke tutvusi. „Mina olen iga ilmakorra ajal hakkama saanud, mina töötan ju naiste hulgas“, ütles Anne ikka. Tõeline womenpower!
Väikese Leelo helgeimad hetked mööduvad raamatute seltsis. Ühtviisi sobivad nii „punased lugemised“, näiteks „ Ehitame“ oma toreda punalipuga torni tipus teeb päris kadedaks kohe, aga ka Ellen Niidu „Kuidas leiti nääripuu“, kus lumi lendas, lumi kees ning Leninit ja Stalinit polnud üldse selle üle valvamas.
See, et Tungalde pere suur varandus – rasketel aegadel vahetatud, läbi Venemaa avaruste kulgenud memme ja tata kirjad teineteisele – on säilinud ja nõnda autorile abiks olnud selle lõputu ootamiseloo kirjapanekul ning mälestuste sõelumisel, on tõeliselt vägev. Tänastel, suhtekriisis vaevlevatel ja lahkuminekut kaaluvatel peredel oleks sellest armastusloost, pealesunnitud lahusolekust ja taaskohtumisootusest mõndagi õppida. 



Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar