16.3.17

Tiia Toomet "Vanaduse võlud"

Tiia Toomet kirjutas oma 70. sünnipäevaks raamatu „Vanaduse võlud”. Ehk suure numbri maagiast ülesaamiseks, teatud kokkuvõtete tegemiseks elatust.
Imelik, mis võlusid saab vanadusel olla. Keskealisena tööst väsinuna võib ju unistada : päevad läbi kodus, uued hobid, reisid, lugemine. Aga tegelikult? Kehvem nägemine, halvem mälu, aeglasem olek, tervisemured, üksindus. Sellest saan ma aru küll: vananedes jääb järjest vähemaks inimesi, kellega oma mälestusi jagada – kes mäletaks sind imikuna, koolilapsena, noorena jne.
Raamat on võrdlemisi õhuke ja hõre ja koosneb elu jooksul settinust: 1. elu kulgeb vananedes järjest kiiremini, 2. noored ei salli penskareid, kes võivad lihtsalt lulli lüüa, 3. kõik on juba nähtud, 4. kuhu panna kõik see kogutud kraam, 5. mälestused ei huvita noori, 6. lugemine ja raamatud ei huvita noori, 7. laste kaudu jõuame tulevikku, 8. mis juhtub peale surma.
Küll oleks hea, kui vananedes me liiga ei blaseeruks, vaid säilitaks oma uudishimu. „Kuni mõtted veel peas liiguvad, silmad löövad aeg-ajalt särama ja nali ajab naerma, on täiesti võimalik elatud aastate arvu vähemalt ajutiselt ignoreerida.”
Igatahes – tore mõtisklus elust ja elamisest üldse, kirjutaks kohe isegi midagi sellist.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar