
2010 (eesti keeles 2016) näeb ilmavalgust inglise kirjaniku Graham Joyce`i „Vaikiv maa”: paar jääb suusakuurordis laviini alla ja pääsedes leiavad end lõksus tühjas mägikülas. Eestlasele Armin Kõomägile on see olukord vist samuti fantaseerimismõnu pakkunud, sest tema romaani „Lui Vutoon” (2015) sündmustik algab täpselt samal päeval - 4. juulil, kui Glavinicil, kuid temal on loomariigi esindajad Maa peale alles jäänud, nii et peategelane ei pea päris hääletuses elama.
Tuba on soe, parimad toidud, sissepääs kauplustesse: tee, mida tahad. Võid käia võõrastes korterites, majades ja lossides, keelatud kohti ei eksisteeri.


Probleeme veel: „Küsimus, mida ajaga peale hakata, surus peale.” „Ma pidin midagi tegema. Mida teeb üks noor mees, kes avastab end ühel suvepäeval tühjast linnast? Ta läheb otsima teisi. Ükskõik, kas omasuguseid või täiesti teistsuguseid. Inimene ei saa olla päris üksi.” „Öötöö” tegelane otsib paaniliselt elu märke, kihutab autoga mööda Euroopat. Lui Vutoon leiab asenduseks kumminaise, mängib sellega kodu ja paistab, et on eluga rahul. Eestlane on ikka eraklik tüüp, milleks meile kaaslasi, kellega võib äkki tülli pöörata. Kokkuvõttes on „Lui Vutoon” neist kolmest kõige humoorikam, fantaseeriks kohe või isegi.
Kommentaarid
Postita kommentaar