17.1.17

Parimad lugemiselamused 2016: mälestused ja elulood

Mälestused

2016. aasta parim uus raamat on meie raamatukogu töötajate meelest Maarja Kangro autobiograafiline romaan viljatusest ja lastetusest.

https://2.bp.blogspot.com/-P2b_Yji3nSI/WEFNRH4Pe7I/AAAAAAAAAI0/ULHvPAFiL3cO1hkx-nUPqjWtWsloIAQ2QCEw/s1600/klaaslaps.JPG
Maarja Kangro „Klaaslaps” (2016)

„See on minu arvates tähelepanuväärseim romaan viimase aja eesti kirjanduses. Harvaesinevalt ehe enesesse vaatamine, lõikavalt valus isikliku traagika kujutamine, lootused ja lootusetus saatuse kaalukausil, arutlused surmast. Palju verd – nii Maidanil kui palatis. Isiklik tragöödia saab avarama mõõte. Vahet pole, mis on valu allikas. Valu on valu. Peaaegu ema valu on ikka ema valu. Kui need vanemad, kelle lastel on olnud õnn sündida, oskaksid oma maimukesi sellise sügavuse ja süvenemisega kirjeldada, nagu seda väikese klaasneiu (kes midagi ei aimanud ja ema etteheitva näoga ei vaadanud) ema seda suudab. Sisimas emaks saanu mõttevestlused oma sündimata jäänud lapsega kraabivad lugeja tõsiselt marraskile. Asetleidnuga leppimatus ja saatusele alistumine pääsevad võidule vaheldumisi, heitlike-meeleheitlike tundepursete ja kaine arutluse-vaatluse vahel haigutab kuristik.
Nii hästi kirjutatud raamat, et valutad kogu hingega kaasa. Ja kui juba loost lahti lasta ja avaramalt mõelda suudad, siis suudad ehk ka maailma teritatud tunnetega tajuda.”

„Ükskõikseks see lugu kindlasti kedagi ei jäta. Ise ma oma kurbust selliselt maailmale ei kuulutaks, aga kui peategelane sellest oma murele leevendust saab, siis miks mitte.”

„See, et üks Eesti kirjanik on oma teoses julgenud olla niivõrd aus ilma midagi tsenseerimata, on suurt tunnustust väärt. Väga dramaatilisi, isiklikke läbielamisi edasi andev raamat.  Sobib neile, kes ei karda detailset lähenemist nii öelda tabuteemadele, nagu viljatus, kehaväline viljastamine, väärarengud ning abort.”

Leigi on sellest raamatust kirjutanud siin.

https://www.rahvaraamat.ee/images/products/000/745/526/thumbnails/big/9c42dfcac9786944bd4ef9010803a2b46c6b859a/kuidas-minust-sai-hapkomah.jpg
HAPKOMAH „Kuidas minust sai HAPKOMAH ja lisaks kõik lood nihilist.fm'ist” (2016)
„HAPKOMAH-i teos šokeeris mind tõeliselt. Raamatut ei soovitaks lugeda inimestel, kes tahavad elada edasi illusioonis, et Eestis ei ole narkomaaniaga probleeme, mis sest, et 10 000 süstivat fentanüülisõltlast meie hulgas elavad. HAPKOMAH-i kirjutamisoskus toob tema igapäevase agoonia ja „süstla otsas olemise” sulle nii lähedale, et sa hakkad iseenda tavalist elu tunduvalt rohkem hindama.”

Sellest raamatust juttu ka Iivi postituses.

https://www.rahvaraamat.ee/images/products/000/768/524/thumbnails/big/78c239337379f92da69bea34481413d77ed0f40a/seitsme-nimega-t%C3%BCdruk-p%C3%B5hja-korea-%C3%BClejooksiku-lugu.jpg
Hyeonseo Lee „Seitsme nimega tüdruk” (2016)
„Tõsielul põhinev lugu Põhja-Koreas üles kasvanud tüdrukust, kes otsustab põgeneda vabasse maailma. Tema teekonna ohtlikkusest, elamisest erinevate nimede ja pideva hirmu all, kus kedagi ei võinud usaldada, muretsemisest koju jäänud ema ja venna pärast, tema teekonnast tagasi nende päästmiseks.
Hyeonseo Lee jutustab oma elust lapsepõlves, oma kujunemisest, oma perekonnast. Raamat annab aimu Põhja-Koreas valitsevast isikukultusest, režiimi kontrolli ja hirmu all elamisest. Meenub seik, kus isa päästis põlevast majast ainsana riigijuhi portree, kuna selle rikkumine võis kaasa tuua karistuse.”

Tiina S. on kirjutanud samast raamatust selle postituse.

https://www.rahvaraamat.ee/images/products/000/607/584/thumbnails/big/8844dc782d53bdaa4a3e05b581d7f5ed01173a56/l%C3%B5ika-mind-vabaks.jpg
Leah Vincent „Lõika mind vabaks” (2014)
„Juudi ema hülgab oma tütre, kui tütar üritab end lahti rebida usu kammitsatest, perekonna tõekspidamistest. Masendav ja mõtlemapanev raamat.”

Siin postituses on võrreldud seda raamatut Jennifer Clementi romaaniga „Palved röövitud tüdrukute eest”.






https://www.rahvaraamat.ee/images/products/000/755/148/thumbnails/big/9b770c8a1a905a11ce56935d85fc504f42b7b0ff/madame-picasso.jpg
Anne Girard „Madame Picasso” (2016) ja Marina Picasso „Vanaisa: Pablo Picasso: 1881-1973” (2004)
„Need raamatud moodustavad minu meelest omavahel mõttelise paari. Kaks nii erinevat raamatut ühest suurest geeniusest. 
Anne Girardi tõsielul põhinevas romaanis „Madame Picasso” on ilus armastuslugu noor naise ja suure kunstniku vahel. Picasso on pühendunud noorele muusale. Helge ja soe raamat. 
Aga Marina Picasso on raamatuks kirjutanud oma lapselapse mälestused vanaisast, mis tekitasid lapsele trauma (armastuse puudumine) pikaks ajaks. Hoolimatu ja despootlik suhtumine lastesse ja lastelastesse, kõik lapse pilgu läbi.”

http://www.apollo.ee/media/catalog/product/cache/1/image/530x751/17f82f742ffe127f42dca9de82fb58b1/9/7/9789949984435.jpg
Ülle Ulla „Ma armastasin Estoniat” (2016)
„Armastatud tantsija ja näitleja mälestused kaasteelistest Estonia teatris. Südamlik ja ilus raamat.”

https://www.rahvaraamat.ee/images/products/000/783/209/thumbnails/big/b8b7043850e82abd0de2cdd75319da600daaff63/maltale-elu-suurel-kivil.png
Neile, kes soovib vahelduseks reisikirju lugeda, soovitab Lada raamatukogust laenutada Mariliis Reis Rosina „Maltale: elu Suurel Kivil” (2016):
„Saare eluolu, loodust, vaatamisväärsusi ning juhtumusi kirjeldab autor niivõrd värvikalt, et tundub nagu viibiksid ise selles keskkonnas.” 

Pikemalt on Lada kirjutanud oma lugemiselamusest siin.



https://www.rahvaraamat.ee/images/products/000/833/659/thumbnails/big/b49158d5acc7f9edf9da1e34205059aa1adbe85f/kilbaverest-siberisse.jpg
Ajaloost ja nõukogude režiimist soovitame lugeda Helgi Vihma raamatut „Kilbaverest Siberisse” (2016)
„Eestlaste 1941. küüditamine Tomski oblastisse. Ma imetlen selle aja inimesi, nende vaprust. Need on südantliigutavad lood vapratest naistest, kes vaatamata raskustele leiavad endas ikka jõudu uskuda ja loota paremale tulevikule.”


Autobiograafiad


https://www.rahvaraamat.ee/images/products/000/830/776/thumbnails/big/bb739a2d1520e40ed2cde492c1f78467e3166f20/kus-ma-olen-ja-kuidas-sina-v%C3%B5id-palju-kaugemale-j%C3%B5uda.jpg
Mihkel Raud „Kus ma olen ja kuidas sina võid palju kaugemale jõuda” (2016)
„M. Raud tituleerib raamatut kui eluloolist eneseabiraamatut, kus ta tutvustab nippe, mida kasutas, nagu raamatu pealkirigi ütleb, selleks, et jõuda sinna, kus ta praegu on.
Minu jaoks oli raamat humoorikas ja ladus lugemine – Raud on (enese)kriitiline, vahetu, aus ja otsekohene ning oskab kirjutada nii, et nõustud sa temaga mingis küsimuses või mitte, raamatut käest ära ikka ei pane :)
Lisaväärtusena leidsin raamatust mitmeid viiteid järgmisele raamatutele, mille lugemisnimekirja panin.”

„Ei ole küll ilmselt eriti originaalne valik, aga minule see raamat tõesti meeldis. Raamatule on viidatud kui eluloolisele eneseabiraamatule, sealt võib leida nii mõtteid väga erinevatel teemadel kui ka näiteid ja seiku autori elust. Soovitaksin lugeda neil, kellele Mihkel Raud inimesena sümpatiseerib.”

https://www.rahvaraamat.ee/images/products/000/729/439/thumbnails/big/46e3a5cd15cab16d9f174cd69481084217f99749/minu-kennedy.jpg
Stig Rästa „Minu Kennedy” (2015)
„Lõpuks on kirjutatud tõeliselt hea ja huvitav elulooraamat ka nooremale generatsioonile. Kuigi autor ise raamatut elulooromaaniks ei pea, samas seda ka kusagile teise kategooriasse ei anna samuti paigutada. Mulle meeldis raamatus ka põhjalik Lasnamäe-elu kirjeldus, kuna olen ka ise Lasnamäel üles kasvanud, siis oli tuttavaid hetki ja kohti päris palju.”

https://www.rahvaraamat.ee/images/products/000/788/819/thumbnails/big/951e6678782253e1eed418daccee6f53bc12b8d3/ma-armastasin-eestlast.jpg
Cornelius Hasselblatt „Ma armastasin eestlast” (2016)
„Mind ajendas raamatut lugema huvi selle vastu, miks üks mitte-eestlane (Hasselblatt sündis Saksamaal) tunneb huvi eesti kirjanduse ja laiemalt kogu kultuuri vastu, millest see on alguse saanud. Ja miks see huvi on nii suur, et ta on eesti kirjandust tutvustanud nii Hollandis kui Saksamaal, pidanud ülikoolides loenguid, välja andnud ajakirja Estonia ja kirjutanud saksakeelse  „Eesti kirjanduse ajaloo”, mis ilmus juba 2006. a, sel aastal ka eesti keeles?
Raamat räägibki selle huvi tekkimisest, süvenemisest, on täis meenutusi kohtumistest erinevate eesti kultuuritegelastega ja kõik see on väga huvitavalt kirja pandud.”

https://www.rahvaraamat.ee/images/products/000/590/182/thumbnails/big/f52daf215dc9cdd0ff8dc85e873a550b2a00855d/t%C3%A4hed-%C3%B5unad-ja-kumer-klaas-minu-elu-autismiga.jpg
Susanne Schäfer „Tähed, õunad ja kumer klaas: minu elu autismiga” (2014)
„Raamatu on kirjutanud autismispektri häirega naisterahvas. Siiras nägemus maailmast tema silme läbi ning hakkama saamine igapäevase eluga. Asjad ja emotsioonidest arusaamine, mis meie jaoks on lihtsalt ja iseenesest mõistetavad, pakuvad talle tihti väljakutset.” 

Tiina S. jagas oma lugemiselamust siin

https://www.rahvaraamat.ee/images/products/000/840/396/thumbnails/big/ab8e3a09fc7b48842e2a4310e4e4aa128bcaa47e/oran%C5%BE-on-uus-must-minu-aasta-naistevanglas.jpg
Piper Kerma „Oranž on uus must: minu aasta naistevanglas” (2016)
„Oleme harjunud lugema, et vangla on julm koht, kus ellujäämine on igapäevane võitlus, siis see raamat on palju helgem. Tegemist on naistevanglaga ja siin puudub otsene vägivald, režiimgi tundub leebem olevat. Kindlasti on vangil kergem karistust kanda, kui on palju heasoovlikke sõpru ning armastav kihlatu.”

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar