„Laulan laevatäie”

Mis tunne see on, mis eestlase laulma ajab ja mida laulus väljendatakse? Miks on laulmine Eesti kultuuris nii sügavalt juurdunud, miks inimesed laulavad?

90-ndatel terve aasta vahetusõpilasena Eestis elanud ja eesti keele kindlalt suhu saanud Sabine Burger jõudis kaks aastat tagasi taas Eestisse. Nüüd juba kontserdi- ja teatrifotograafina, kes eestlaste lauluväest lummatuna hakkas otsima vastuseid eelpool nimetatud küsimustele.

Kui Sabine otsis läbi kaamerasilma, siis sõnastamatu sõnastamisel olid tal abiks Lauri Sommer (arhailistesse lauludesse kätketud maailmapildist ja häälte taltsutamisest), Valdur Mikita (looduse ja laulmise põimumisest, metsade helimaastikest, eesti keele seostest meloodiatega, absoluutsest muusikalisest nägemisest), Eero Raun (ajaloolistest ja poliitilistest seostest, laulu vabastavast väest ja elujõulisuse allikast), Kristiina Ehin (fiktiivajaloolisest sündmusest, kuidas naised tahtsid minna esimesele laulupeole ja mis sellest tahtmisest sai), Ly Seppel (nõukogudeaegsetest laulupidudest).
Sõnade ja piltide otsimisest ja leidmisest sündis väga kaunis ja sügava sõnumiga raamat.
 

Raamat sõnastab muusika- ja laulusõltlaste jaoks vast selle, millele lauluõhinas nii väga mõeldud polegi. Et LAULDUD sõnades on peidus vägi ja maagia. Nii raamatu tekst kui pildid aitavad meil iseendast paremini aru saada ja annavad aimu, kuidas me teistele paistame. Siin on kirjas meie laulufilosoofia ja piltidel peegelduvad meie hinged.