18.3.16

Viio Aitsam "Putukafriigi päevaraamat"

Vaatasin korraks üht selle kevade esimest aiaraamatut ja ei suutnud enam käest ära panna. Ajakirjanik Viio Aitsam on oma suvetalus peenraid tehes avastanud putukad, neid pildistama ja määrama hakanud ja saagiks saanud "Putukafriigi päevaraamatu".

Imelik küll, ma pole kunagi putukaid märganud, noh, lepatriinu, lutikas marja peal, erepunane sametlest, ja see on ka kõik. Teaduslik kirjandus polekski huvi tekitanud, aga selline päevikuvormis avastamine oli just parajalt jõukohane. Näiteks: "Vägev kohtumine oli lehtlas. Käisin seal vahepeal niisama kõõlumas ja selga sirutamas. Järsku nägin, et mingi tolmukübeke liigub kiiresti ja sihipäraselt mööda lehtla laudäärist. Selgus, et oli raamatutes palju kirjeldatud, kuid mul veel nägemata kiilassilma vastne, kel koorem seljas – väike koibadega ussike suurte lõugadega ja suure pahmakaga turjal. Ta on nii väike, et koormat üksikasjalikult ei näe, aga teoreetiliselt on tal seal söödud lehetäide kestad ja muud jäätmed. Vastne kogub need selga, et kaitsta end vaenlaste eest ja lehetäid ära petta. Täid võtavad teda selle ümmarguse kuju tõttu endasuguse pähe ja siis on tal mõnus täikoloonias söömas käia."

6. oktoobril leidis autor ühe kiilassilma vastse linnakorterist ukerdamast, transportis ta aknalauale, kust too kuhugi põgenes ning alles 31. detsembril üles leitud sai: "Päeval kastsin köögi aknalaual olevaid toalilli ja olin ära pühkimas imelikku prahti, mis oli takerdunud seina ja aknaraami vahelisse peenikesse prakku. Äkki märkasin, et see pole mingi praht, vaid kellegi koivad. Sellised pikad ja väikeste küünistega, kuid peenikese tolmuga kaetud. Kui ühte koiba veidi kergitasin, kukkus see tolksti tagasi – omanik prao vahel kas magab talveund või on surnud. Veidi kõrgemal paistis aga veel üks koivake, õieti koiva ots, puhas, ilus ja elus. Kas tõepoolest õnnestus kiilassilma vastsel siin kõht täis süüa, nukkuda ja end talvituma seada?! No ei tule midagi välja minu talveunest, kui peab teiste koibi valvama."

Autor pildistas aias kõik mutukad üles, pärast määras liigi, lisaks tegeles aiatöödega: külvas meetaimi putukate meelitamiseks, katsetuseks läätsi ja ajaloolist jaanirukist, tegi hoidiseid ja hoidis looduses silmi lahti. Ja pani väga põnevalt päevikusse kirja. Kui ma ka ise mõnda tigu või parmu aias taga ajama ei hakka, siis vähemalt tean nüüd, mismoodi nende elu käib. No lõpetuseks veel: "Varsti hakkas kasvuhoone juurde kärbsenäppe kogunema. Neid liikus justkui siin ja seal, aga siis üks ema lapsega, hall-kärbsenäpp ja tema poeg, maandusid kõrvalpeenra kõrgele laudäärisele. Poeg jäi sinnasamasse kükitama, ema hakkas talle toitu kätte kandma. Lihtsalt tegi lühikesi lendusid ja noppis kasvuhooneklaasilt sipelgaid. Poeg muudkui sõi ning kuidagi korralikult murti sipelgal tiivad ära – tiivahunnik poja kõrval laual aina kasvas." Kas tõesti toimub ka minu aias midagi sellist??? Väga silmiavav raamat.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar