Oma loo räägib 6-aastase staažiga fentanüüli narkomaan, kas selles avameelses loos peitub varjatud appikarje, saatusega leppimine või näitlik õppetund - see jäägu lugeja otsustada. Sõna ütleb sekka ka Kaur Kender.
Kas pidada seda raamatut narkoennetavaks lektüüriks, selles pole ma sugugi kindel. Täiskasvanutena mõistame tegu ja teo tagajärgi aga kas depressioonis ehk nn "mustas augus" olev noor tahab ja saab sellest samuti aru? Või-olla kujuneb masenduses noorukile sellest loost hoopis mingi "päästerõngas"?
Oma kahtluste tõestuseks toon mõned katkendid raamatust:
"Need ajad olid lihtsalt üli-faking-lahedad ja süvendasid minu arvamust sellest, et kõik mida need nö "narkoeksperdid" meile koolis räägivad on täielikult vale."
"Nõudlust on keeruline vähendada. Mida me räägime noortele, et teed narkot ja siis on paha? Fuck, nad ju saavad teada, et valetasime. Algul on elu parim ju. Besides. Narko rahulik tegemine on üks normaalsemaid asju, mis täiskasvanuks saamisega kaasas käib. See on hull maailma avardumine. Seda eitada on võimatu, kuni tahad aus olla. Elu ei ole mingi eriti erutav sageli enivei. Ja noored ei taha lihtsalt vanemate alkohänge. Jajah, alko on narkohängi erivorm... Tahaks mõnusalt trippida. Teisi aineid. See on normaalne ja selles ei saa kedagi süüdistada."
Mul puudub otsene kokkupuude narkomaanide ja uimastitega. Kanep, korgijoogid, fentanüül, amfetamiin, ecstasy, heroiin jne, peale selle sõltlase jaoks tasuta metadoon, peamiselt võõrutusnähtude leevendamiseks uue doosi saamiseni - see kõik oli minu jaoks siiani kuidagi ebamäärane, loomulikult olin kuulnud ja lugenud üht-teist aga tegelik teadvustamine toimus seda raamatut lugedes. Tahaks tõesti uskuda, et lugeja teadvustaks ohtu ja võtaks õppust teiste aga mitte oma kogemustest!
Rohkem lugemist Nihilistist
Kommentaarid
Postita kommentaar