Lena Andresson "Omavoli"

Põhjamaade romaan

Ester Nilsson, 31-aastane luuletaja ja esseist oli juba kolmteist aastat elanud harmoonilises ja vaimses kooselus mehega, tegi korralikult oma tööd ja tundis, et maailm on just selline, nagu tema seda tunnetab. Siis tuli telefonikõne. 

Talle tehti ettepanek koostada ettekanne kunstnik Hugo Raskist. Juba ettekande tegemise ajal tundis Ester Raskiga suurt hingesugulust ja lõpuks igatses ja ihales kunstnikku. 

Pärast ettekannet nad kohtusid. Rask tuli Estri juurde, tänas teda ja suudles põsele. 

Järgneva lõunasöögi ajal oli Ester juba meeletult armunud. Ta lootis, et tema ja kunstniku vahel tekib hingesugulus ja soe sõprus. Eneseimetlejast kunstnikule Raskile pakub Estri tingimusteta imetlus ja armumine vaid huvi. Nad kohtuvad ja vestlevad filosoofiast, esteetikast, suurtest ideaalidest. Kuid Ester on armunud ja sellel tundel on oma reeglid ja vajadused. 

"Ta lugeski (Majakovskit) ja nägi, et kõik armastasid ning nutsid ühtemoodi ja sarmastel põhjustel, kõik petsid ja neid peteti ikka samal viisil ning kõik mõtlesid, et mitte keegi ei ole varem nii armastanud ja kellelgi pole olnud nii valus. Kõik olid ainulaadsed ühel ja samal kombel. Alati ja igal pool." 

Ester saab teada, et Raskil on teine/esimene naine. Ta tahab saada vabaks Raski lummusest. Ta mõtleb, kui tore on maailma seitsmel miljardil inimesel, kes on sõltumatud sellest, kas nad saavad Hugo Raskilt kõne või ei. Miks ei võiks temaga samamoodi olla? Ta ei taha enam aina rääkida, filosofeerida. 

"Ei ole mingit mõtet rääkida. Ausaid vastuseid ei tule, ja seda meelega. Petetakse ja ollakse petetud, ning ei olegi millestki rääkida, kuna pole mingeid kohustusi, kui ei ole tahtmist. Mida tehakse halastusest, on vähe väärt, kui teine pool ootab, et seda tehakse armastusest." 

Lena Andersson on rootsi kirjanik ja humanist, kelle sulest on ilmunud mitu romaani. "Omavoli" on ta viies romaan, mille eest ta sai August Strindbergi nimelise auhinna Augustpriseti. 

Soovitab Anne