29.4.15

Toomas Vint "Mõned kummalised naised"

Ühe mõjukama eesti kirjaniku Eduard Vilde 150. sünniaastapäeval anti üle tema nimeline kirjandusauhind, mille pälvis kirjanik ja kunstnik Toomas Vint möödunud aastal ilmunud raamatu "Mõned kummalised naised" eest.

Toomas Vindi sõnul on teda aastakümneid piinatud küsimusega, kas ta on rohkem kunstnik või kirjanik. Vilde kirjandusauhinnaga pärjatud raamat annab sellele küsimusele vastuse.

Raamat koosneb 16 jutust ja sisaldab 16 värvireproduktsiooni autori aktimaalidest. Igas loos jutustab oma meeliköitva loo üks maalilt välja astunud naine.

Oma raamatu kohta räägib Toomas Vint ise: "Selle raamatu tegelased võivad lugejale tunduda üksjagu kummalised. Mõnele mehele paistavad kõik naised imelikud – mida rohkem neid uurida, seda kummalisemad nad näivad. Samas pole võimatu, et mu hea lugeja ei leia raamatust ainsatki kummalist naist. Nad kõik on täiesti tavalised."

"Nii mõnigi tuttav on pärinud, miks sa panid maalidele iseäralikud pealkirjad: "Taevast pudeneb pilvi" või "Õitsev naine kanarbikumaastikus" või "Üksinduse heidutav avarus". Olen naljatoonil vastanud, et pealkirjad peaksid inspireerima sinu peas tekkivat lugu, mida sa arvad, et maal sulle jutustada tahab." Autori jaoks on oluline, et maal annaks tugeva emotsiooni ja ta usub, et kunstiteos ise räägib vaatajale oma loo. Tema arvates on naiste maalimine ettearvamatu tegevus, kuid siiski tekib kunstnikul tunne, et ta mõistab naiste keerulist hingeelu. Miks tuleb noor naine kunstniku juurde ja laseb maalida enda keha, varjates nägu. Nägu, millest paistab selgelt läbielatud raskused, on see ainult rahapuudus ...

Aktimaalid hakkavad raamatus kõnelema ja iga naine jutustabki teile oma meeliköitva loo. Lood on naiste mõtetest, unistustest, läbielatust ja kogetust, murest ja valust, õnnest ja rõõmust olla naine, olla armastatud. Kuigi sageli oli armastus üürike, õnne tumestab mehe seaduslik abikaasa ja perekond, kelle juurde läheb isa ikka tagasi.

Kriitikud on kirjutanud, et Toomas Vindi maastikel võib esiplaanil olla naine, koer, traktor või kraana, miski neist objektidest ei kõneta vaatajat. Hoopis tundlikult maalitud maastik on see, mis köidab ja teeb kunstitöö meeldejäävaks. Kunstniku jaoks on naine ateljees nagu tööriist- värvituub, pintsel või tühi lõuend.

Soovitan seda kaunist raamatut lugeda ja vaadata.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar