Tuttavate sõnul olid tema vanemad kohusetunde raudrüüsse aheldatud. Isa kiriku, ema kodutööde ees. Omavahel suheldi peres vähe. Ingmaril oli ka vanem vend ja noorem õde. Karm isa kutsus sageli lapsi "pihtimisdiivanile", kus tuli patud üles tunnistada. Selle tagajärjel hakkas Ingmar kokutama, kannatas kroonilise kõhuvalu käes ning tasapisi põgenes oma fantaasiamaailma. Tihti viibis poiss ka vanaema juures, kuna ema oli haiglane. Õega oli läbisaamine hea, vennaga väga klappi ei olnud.
Stockholmi ülikoolis õppis noormees kunsti, ajalugu ja kirjandust. Seal tekkis ka suur huvi teatri ja näitlemise vastu.
Ema Karin kirjutas oma päevikusse pidevalt poja elust. Armumistest, naistest ja lastest. Püüdes mõista oma poega, naisi ja lapselapsi, kes olid hüljatud tema poja poolt. Ema ja isa jälgisid segaste tunnetega oma poja kommet koguda loomingu jaoks materjali isiklikust elust.
Bergmani maailm oli loodud nii, et kõigest, mis võis teda ja ta elu segada, tuli lahti lasta. Isegi oma naisi ümbritsev maailm tuli muuta. Lastega tegelemiseks aega polnud ettenähtud, ei emal ega isal. Lapsed olid pigem segavaks. Pereisa roll ei olnud tema jaoks, ka lapsevanema kohustusi ta ei täitnud ja lapsed jäid talle võõraks. Tihti oli isegi elatusraha maksmisega probleeme. Süütunne oli tema elust kõrvaldatud.
Noorena vajas ta pidevalt uusi elamusi, uut inspiratsiooni, mida ta ammutas uutest suhetest.
Keeruline isiksus, kellel oli 5 abielu (ka eestlanna Käbi Laretei oli Ingmar Bergmaniga abielus) ja 9 last. Raamatus kirjutab autor värvikalt peale tööalaste saavutuste ka Bergmani eraelust.
Ka varem on mitmeid raamatuid ilmunud Ingmar Bergmanist.
Soovitab Urve
Kommentaarid
Postita kommentaar