Otse põhisisu juurde

Peep Ehasalu "Hullu munga päevik"

"Hullu munga päeviku" puhul ei ole tegemist järgmise keskaega kujutava romaaniga, ajalooga on raamatul pistmist nii palju, et peategelaste tööks on uurida ajalugu ning töökohaks arhiiv. Peep Ehasalu ise liigitab raamatu kriminaalromaanide sekka, inspiratsiooni raamatu kirjutamiseks sai ta igapäevaelust ja poliitikute tööst. "Hullu munga päevikus" on kasutatud mitmeid eesti poliitikute tegelikke tsitaate. "Kirjandusministri" Mart Juure arvates on tegemist poliitilise põnevikuga. Minu arust leidus kriminaalromaanile omast põnevust raamatus küll, kuid kogu see n-ö poliitiline targutamine tundus kuidagi liigse ja vägivaldsena ning rikkus kogu raamatu. 

Nooremapoolne ajaloouurija ning algaja kirjanik Robert Berg elab märkamatut ja rutiinset elu, kuhu kuulub üksnes töö tolmuses arhiivis. Ent ometigi satub ta täiesti juhuslikult, peale ühe riigi tuntuima advokaadi päästmist rusikakangelaste käest, kriminaalsete sündmuste ringi, mis pööravad tema elu pea peale. Raamatust ei puudu ka kaunis naispeategelane Nina, kelle kohalolu ajaloouurija eraklusest üles raputab. Aga mees ei saa kaua platooniliselt naise järele õhata, neist saavad märklauad ning algab peadpööritav klapperjaht. 

Peep Ehasalu on avaldanud pseudonüümi Pärtel Ekman all ajaviiteromaanid: "Murtud truudus" (2000) ja "Unikiri" (2002), novellikogu "Aeg on selline" ning muinasjuturaamatu "Printsid poisid" (2013). Lisaks veel koos poja Pärtliga lasteraamatuid.

Kommentaarid