15.7.13

Kristiina Ehin "Paleontoloogi päevaraamat"

http://d.gr-assets.com/books/1369474479l/17975609.jpg
Luuletaja Kristiina Ehini elulooline proosaraamat "Paleontoloogi päevaraamat" on aus ja ehe tagasivaade lapsepõlve ja olevikulistesse mälestustesse, kus autor paleontoloogi kombel tuhnib, otsides oma juuri ja põlvnemist. Kohati haldjaliku ja haprana tunduva kirjaneitsi raamat väljendab hästi tema tegelikku tugevust tulla toime elus ette tulnuga. Raamatu kirjutamisel oli Kristiinale abiks tema päevik, mida ta on pidanud varasest lapsepõlvest alates. Päeviku pidamise harjumuse sai ta kaasa oma vanematelt- luuletajatelt Ly Seppelilt ja Andres Ehinilt. Raamat on kokku pandud isiklikest mälupiltidest kuid käsitleb ka tema sünnieelset aega ja esivanemaid. Teoses põimuvad kokku luule ja proosa. Raamatut lugedes saab selgeks, kuivõrd oluliseks peab autor perekonda. Suure soojusega kirjutab ta oma emapoolsest vanaisa Johannesest- parasjagu kangest eestiaegsest mehest, kellega koos elati tema ehitatud majas Raplas. Väikese tüdrukuna, käies vanaisaga koos Läänemal tolle kodutalus, mis küüditamise hirmus maha jäeti, nägi ta vanaisa vaatamas oma Ristemäe talu. Hiljem sai ta aru, et vanaisa vaatas aega- tervet seal elatud ajastut, ilusaid ja traagilisi mälestusi, igatsedes ja samas ka uutele valikutele kindlaks jäädes. Kirjanik on pannud selle mälupildi luulesse:

"Enne minekut pakime kokku
oma õitsevad õunapuud,
oma Läänemaa aasad,
vanad väravakastanid.
Pakime kokku oma ürglaaned,
naabrid koos koerakuudi ja talliga,
kus parajasti magab paar muretut mära ja täkku"

Kristiina sõnul oli raamatu kirjutamine omamoodi teraapiline, et tulla toime armastatud isa ootamatu lahkumisega. Samuti aitas see paremini tundma õppida oma lähedasi.

Üks valusam teema raamatus puudutab koolimälestusi. "Halvim, mida nõukaaegne kool mulle õpetas, oli pidev enda teistega võrdlemine," kirjutab Kristiina. "Sind ei hinnatud mitte sinu enda mõõdupuu, vaid mingite standardite järgi, ja selle juurde käis pidev eeskujuks toomine, noomimine, manipuleerimine ja isegi mõnitamine. Üsna varsti sain aru, et koolis on klassikaaslased su konkurendid ja et keegi meist ei tea kuigivõrd sõprusest ega selle hoidmisest." Pidevalt pealt nähtud koolikiusamine ja selle ohvrite kaitseks välja astumine tekitas temas hirmu saada ise kiusatuks. Olles kodus sellest emale rääkinud, kutsus too oma kolm tütart kokku ja ütles: "Kui teiega koolis midagi juhtub, mis teile üldse ei meeldi – ükskõik, kas tundub, et olete ise süüdi või mitte, – siis tulge lihtsalt koolist ära. Mina lähen siis kooli ja lahendan selle asja ära. Pidage meeles, et meie isaga armastame teid, mis ka ei juhtuks. Isegi siis, kui teid peaks vangi pandama või juhtub midagi veel halvemat. Te ei pea meie armastust ära teenima. See on teil olemas." Ühel kohtumisel vastates ühe eluaegse õpetaja küsimusele, et miks ta oma kooliaega nii süngetes värvides näeb, ütles Kristiina, et mis teha kui minu mälestused on just sellised.

Oma oluline roll on raamatus ka kirjaniku pojal Hannesel ja muusikust abikaasal Silveril.

Raamat on väga mitmekihiline: seal on nii rõõmu kui kurbust, valu ja hellust. Kirjutatud ilusas luulelises eesti keeles.

Raamat on ilmunud kirjastuse Petrone Print sarjas "Aja lugu".

Soovitab Imbi

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar