Raamatu "Kas süda on ümmargune?" 2. osas jutustab Epp Petrone ajast, mil ta töötas Eesti, Läti ja Leedu ühise telesarja "Robinson" toimetajana Malaisias väikesel saarel. Vahele on pikitud tekstid üheksa aastat hilisemast ajast, kui autor, tema mees ja kaks last on läinud samale saarele puhkama.
Raamat algab küsimusega "Miks me murrame truudust" ja see küsimus saabki läbivaks terves raamatus. Põnev on lugeda autori tundeid ja mõtteid nii üheksa aastat tagasi, kui ta oli abielus, kuid lasteta ning hiljem, kui on teist korda abiellunud ning saanud emaks.
Samuti on väga huvitav lugeda telesarja tootmise telgitagusest- kuidas valitakse osatäitjaid, kuidas üritatakse tekitada intriige ja konflikte osalejate vahel. Kõik ikka selleks, et vaatajal põnevam oleks. Baltikumiga samal ajal filmiti ka Norra "Robinsone", seega oli produktsioonisaarel (kus elavad režissöörid, toimetajad, saatejuhid ja muu tootmistiim) koos üsna kirju ja rahvusvaheline seltskond. Loomulikult esines inimeste vahel salatsemist, tekkis arusaamatusi ja tülisid.
Sissejuhatuses palub autor raamatut lugeda kui ilukirjandust, aga pean tunnistama, et mina seda ei suutnud, ikka oli lugedes selline tunne, et kõik oligi päriselt nii nagu kirjeldatud. Arvan, et tegemist on sellise raamatuga, mis mõjub igale lugejale erinevalt, aga külmaks ei tohiks küll kedagi jätta.
Loe lisaks, mida kirjutab Anne 2010. aastal ilmunud raamatu "Kas süda on ümmargune?" 1. osa kohta siin.
Soovitab Kaie
Raamat algab küsimusega "Miks me murrame truudust" ja see küsimus saabki läbivaks terves raamatus. Põnev on lugeda autori tundeid ja mõtteid nii üheksa aastat tagasi, kui ta oli abielus, kuid lasteta ning hiljem, kui on teist korda abiellunud ning saanud emaks.
Samuti on väga huvitav lugeda telesarja tootmise telgitagusest- kuidas valitakse osatäitjaid, kuidas üritatakse tekitada intriige ja konflikte osalejate vahel. Kõik ikka selleks, et vaatajal põnevam oleks. Baltikumiga samal ajal filmiti ka Norra "Robinsone", seega oli produktsioonisaarel (kus elavad režissöörid, toimetajad, saatejuhid ja muu tootmistiim) koos üsna kirju ja rahvusvaheline seltskond. Loomulikult esines inimeste vahel salatsemist, tekkis arusaamatusi ja tülisid.
Sissejuhatuses palub autor raamatut lugeda kui ilukirjandust, aga pean tunnistama, et mina seda ei suutnud, ikka oli lugedes selline tunne, et kõik oligi päriselt nii nagu kirjeldatud. Arvan, et tegemist on sellise raamatuga, mis mõjub igale lugejale erinevalt, aga külmaks ei tohiks küll kedagi jätta.
Loe lisaks, mida kirjutab Anne 2010. aastal ilmunud raamatu "Kas süda on ümmargune?" 1. osa kohta siin.
Soovitab Kaie
Kommentaarid
Postita kommentaar