19.4.13

Viktoria Ladõnskaja "Lasnamäe valge laev"

Tuntud ajakirjanik Viktoria Ladõnskaja on läbi ja lõhki Lasnamäe tüdruk, kelle lapsepõlves ja nooruses 1980.-90. aastatel mängiti Lasnamäe õuedel, poolelijäänud ehitustel ja tühermaadel ohtlikke mänge. Emad tundsid muret ja manitsesid lapsi ettevaatusele. Hirmutunne istus lasnamäelastes sügavalt sees. Hirm röövimise ees, hirm sattuda teisest rahvusest kamba teele, hirm jääda kodakondsuseta.

Raamat on üles ehitatud kronoloogiliselt ehk sündmusi kirjeldatakse 1980ndate lõpust tänapäevani ning Viktoria Ladõnskaja on öelnud, et seda raamatut kirjutades otsis ta iseenda kaudu vastuseid sageli kõlavatele küsimustele: miks venelased siia tulid? Miks nad ei ole ära läinud? Kuidas on lood nende eesti keelega? Lisaks vaatleb Viktoria Ladõnskaja Edgar Savisaare populaarsust venelaste seas.

Raamatus on prototüüpe ning päris elu ja inimesi. Lisaks enda elule kirjeldab autor mitmeid põimunud elusid – Vladivostokist Eestisse sattunud meremeest, kellest saab kirikuteener; eestlannast loovinimest, kes suhtleb naabritega läbi suletud rauduste; teismelist tüdrukut, kes paiskab vanematele vihahoos näkku: "Ma vihkan teid, sest te olete venelased!".

Olles Viktoria Ladõnskajaga sisuliselt ühevanune, tuli mulle raamatus ette palju tuttavat (olgu selleks siis 90ndate diskohullus või Titanicu filmi populaarsus) ning vähemalt sama palju võõrast, sest hoolimata vaid 80-kilomeetrisest vahemaast kasvasime me üles äärmiselt erinevates maailmades: Viktoria Ladõnskaja vene peres Lasnamäel, mina eesti peres Virumaal. Peale raamatu lugemist mõtlen mitmele venelastega seotud teemale ilmselt hoopis teistmoodi ning Tallinnasse sõites vaatan Lasnamäed sootuks teise pilguga.

Foto: Wikipedia

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar