12.12.11

Riho-Bruno Bramanis, Kertu Bramanis "Õhk riisiterade vahel"

Kirjastus Tänapäev, 2010

Viimasel ajal olen lugenud palju reisiraamatuid. Kui lõpuks raamatu "Õhk riisiterade vahel" järjekord minuni jõudis, vaatasin kõigepealt pildid ära. Kuna raamat on väikese kirjaga, mõtlesin, et ega ma seda vist lugema hakkagi. Sirvin siit-sealt veidike. Aga raamat oli huvitav ja sai läbi paari õhtuga. Peab tunnistama, et vahepeal võtsin ööstki lisa. Juba sissejuhatuses saame teada, kuidas raamatuautorid Jaapanisse sattusid. Kertu õppis Göteborgi ülikoolis jaapani keelt ja oli veendunud, et Jaapani keelt tõeliselt osata peaks ikkagi Jaapanisse minema. Kertu kutsus ka meest kaasa. Riho-Brunol pakuti Rootsis uut ahvatlevat lepingut käsipalli koduklubis Sävenfofis. Kertu palvel otsis mees siiski infot Jaapani käsipalli kohta ja saatis oma mängija-CV ja video Jaapani poole teele. Paari nädala pärast tuli vastus. Üks klubi Hiroshimas oli huvitatud ja teda kutsuti ennast näitama. Raamatust saame aimu idamaa kultuurist, kommetest, koolisüsteemist. Aastavahetuse ja kaartidega seoses tuleb raamatust meelde huvitav komme. Kui Eestis ja mujal Euroopas saadetakse jõulukaarte terve detsembrikuu jooksul, siis Jaapanis sorteeritakse post niiviisi, et kõik uusaastakaardid toob postiljon just 1. jaanuari hommikul ühe suure pakina.

Riho-Bruno kirjeldab oma esimest tööpäeva:

"Ühel hommikul teatas Iida-san mulle, et nüüd läheme tööle. Tahtsin oma tulevastele töökaaslastele head esimest muljet jätta. Eriti püüdlikult ajasin habeme ära, lasksin paar sortsu afrer-shave´i lõuale ja sortsuke lõhnaõli ka kehale, ülikond selga ja olin valmis. Rõõmsate nägudega kontorirahvas tervitas mind viisakalt ja mulle näidati kätte minu jaoks sisse seatud lauake. Päris täpselt ei osanud mulle keegi seletada, milles mu tööülesanded peaksid seisnema hakkama. Sekretärineiu rääkis mulle aastaid hiljem, kuidas nad püüdsid ennastsalgavalt naeratada samas kui lõhnastatud eurooplane neis lämbumishirmu tekitas. Pärast minu kontorist väljumist jooksid nad kiiresti kõiki aknaid avama. Sellisel määral lõhnaaineid oli nende jaoks liiast mis liiast. Jaapanlased nimelt ei pea viisakaks, kui inimese parfüüm on ni tugev, et teised seda tunnevad. Oma lõhna peale surumine on sama ebaviisakas kui oma arvamuse teisele vägisi peale surumine."

Riho-Bruno meenutab üht oma apsakat:

"Pärast ametlikke bankette edasi izakaya'sse (jaapani kõrts) või karaokesse pidutsema minnes jagunes meie suur meeskond tavaliselt mitmeks neljaliikmeliseks grupiks. Minu arvates oli see ülimalt tobe ja tegin ühel õhtul meeskonnale ettepaneku: "Kas me ei võiks kõik koos edasi pidutsema minna?" Kõik vaatasid mulle kuidagi küsivalt otsa: "Hontõ?!" (Tõesti?!") Millegipärast tänasid kõik mind väga viisakalt. Ma ei saanud hästi aru, miks mind tänati, aga läksimegi kõik koos ühte izakaya´sse. Pidutsesime lõbusalt, kuni lahkumise aeg oli käes. Kogu meeskond tänas mind jälle häälekalt ja pidulikult esitati mulle arve. Mul ei jäänud loomulikult muud üle kui arve tasuda. Hakkasin nüüd mõistma, miks kõik olid siiani väikestes gruppides ringi liikunud. Kombeks on, et grupi vanimad liikmed tasuvad nooremate eest ja seetõttu saigi alati mõni vanem liige vaid paar nooremat kaasa. Edaspidi ma enam ei ergutanud kõiki koos pidutsema minema."

Perekond Bramaniste Jaapanis veedetud aeg venis kaheksale aastale. Vanematel tekkis suur koduigatsus sõprade ja vanemate järele. Nad tundsid, et on vaja tagasi Eestisse kolida, et Jesper, kes sündis Jaapanis, tutvuks ka oma Eesti juurtega. Lapsed, Melissa ja Jesper olid leidnud omale Jaapanis sõbrad ja ei tahtnud tagasikolimisest kuuldagi. Mängu pandi trumpäss: "Kui Eestisse kolime, siis saate endale kuldse retriiveri kutsika võtta!" Loomulikult see mõjus - nüüd sai terve pere tagasiminemise lainele häälestatud.

Väga huvitav lugemine.

Jaapanihuvilistele teadmiseks, et raamatukogusse jõudis hiljuti veel üks uus raamat Jaapanist: Maret Nukke "Minu Jaapan".

Soovitab Evi

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar