20.10.11

Lehte Hainsalu "Vastamata kõne"

Romaani peategelane lastetu lesknaine Anella laseb oma pulma-aastapäeval mõttes silme eest läbi kogu elu. Ta on endine raamatukoguhoidja, tõsine lugeja, kes on kirjandust alati sügavalt läbi elanud, eriti luulet ning filosoofiat. Tema maailm on teistsugune kui enamikul temavanustel naistel – ta ei tunne hirmu haiguste, rahapuuduse ja vanaduse ees. Nii tutvustab uudisteost Rahva Raamat. 

Kuidas leida endas jõudu panna üles pulmalaud, kuigi oled kaotanud kõik: vanemad, õed-vennad, lapse ja ka mehe Marku? Anella koorib kartuleid, hakib salateid, paneb sookailutee tõmbama. Ja aina mõtiskleb. 

Väga sümboolsed on vaasililled: kullerkupud – algul on nad lontis, kuid peagi tõmbavad endasse vee, et olla püstipäi. Lesedki peavad elama püstipäi! See kujund on ka raamatu kaanel – kolm elujaatavat kullerkuppu kitsukeses pudelvaasis. Olid ju need lilled kunagi ka pruudikimbus. 

Oh, mis kõik seal laua ääres ei meenu...Igatahes halamiseks ei lähe, ja see ongi raamatu suur pluss. Aga mälestuskatketest saab kokku elatud elu ja tõdemus, et "tunned üht meest, tunned neid kõiki; tegelikult ei tunne seda ühte ka." Ta hakkab meenutama oma mehe häält... täpselt enam ei meenugi, kuigi matused olid alles kolmveerand aastat tagasi. Meenuvad üksikud hetked, jutukatked, ellusuhtumised. 

Küll on Anellal, kelle hingelaad kirjaniku omaga kangesti lähedane tundub olevat, mõni valus mälestus kultuurikäikudelt. Üks neist, Georg Otsa viimaselt kontserdilt, kahjuks pooltühjas Vanemuise saalis: „Mustad prillid vähihaiget silma säästmas, talutati teda, sirgeselgset, lavale. Nüüd otsas kõik, ja mis sa teed, laulis ta ning viitas hõredatele tooliridadele; saal oli surmvait; valupisarad ängistasid hinge”. 

Kirjanik on raamatutes ennemgi kirjutanud eakate sisekaemustest. "Vanad inimesed näevad aega ruumina, noored tasapinnana", arvab Vilde-nimelise kirjandusauhinna mitmekordne laureaat Lehte Hainsalu. "Noored ei taha ega oska kujutada ennast vanadena, kuigi see oleks neile igati kasulik. Märganud enda kõrval vanurite maailma – nagu ka laste maailma – näeksime elu ja aega teise nurga all ning õpiksime ise õnnelikumana elama."

Õnneks tunneb 72-aastane lesknaine Anella ennast selles raamatus "küllalt kõbusana" ja tema mõttemaailm on hingeliselt ilus ja rikas. 

Telefonivestluses autoriga avaldasin arvamust, et enamatel naistel oleks taolises üksinduses juba ÄSS kallal. Seepeale pr Lehte lahkelt, talle omase pehme naeratusega, küsima. "Mis see ÄSS veel on?". No teadagi on see pahatahtlike (?) tohtrite sepitsetud lühend, mis tähendab ärritunud soolte sündroomi. Seda haigust ravida olevat sama, kui pimedas toas musta kassi taga ajada.... 

Seega on "Vastamata kõne" nagu teraapia-raamat – õpi, kuidas vanuigi üksi eluga edasi minna. Ikka püstipäi ja olnust vaid head mäletades. 

Vahva lugemiselamus igatahes. Soovitan.

Ilme Post

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar