6.6.11

Carolijn Visser "Naised võõrsil"

Pegasus, 2011

Mõne raamatuga lihtsalt on nii, et ei saa enne käest panna kui oled viimase leheküljeni jõudnud. Selline on hollandi ajakirjaniku Carolijn Visseri dokumentaalne teos "Naised võõrsil", kus kohtume naistega, keda elu on sünnimaalt kaugele viinud. Lugusid on palju ja need on nii geograafialt kui meeleolult võrdlemisi erinevad. Naised on igal pool hästi hakkama saanud. Raamatus on juttu Eesti naistest Siberis kuni baltisaksa naiseni Eestis.

Esimene lugu on Rägavere parunessist Edith von zur Mühlenist, kes elab nüüd Saksamaal. Muljed Rägavere mõisast on edasi antud Edithi silmade läbi nagu ta lapsepõlvest mäletas. 1939. aastal seoses Molotov-Ritentropi salajase paktiga, mis andis venelastele Balti riikides tegutsemiseks vabad käed, pidid paljud baltisakslased Eestist lahkuma. Nii ka Edithi pere. Vanaproua on pärast Eesti taasiseseisvumist mitmeid kordi käinud Rägavere mõisa külastamas. 1990-ndate keskpaigas ostis 60 ha maatüki ja Rägavere mõisa ameeriklane Morgan Hammerbeck. Ta on restaureerinud mõisa ja kasvatab lambaid. Ajakirjaniku küsimuse peale, et kas Morgan hakkab turismiga tegelema vastab ta eitavalt ja lisab: "Mõned inimesed kirjutavad raamatuid, teistest jäävad pärast surma lapsed järele. Mina tegin järeltulevate põlvede jaoks selle maja korda."

Veel on raamatus kirjutatud juuditar Bettina Streimeri saatusest, kuidas tema vanemad põgenesid Hitleri vägivalla eest, kelle eesmärk oli hävitada kõik juudid Saksamaal. Bettina Steimeri meenutustest saame osa juudikogukonna elust sõjaaegses Shanghais.

Inglanna Esther Jiani jäi oma mehe kõrvale Hiinasse ja elas üle kõik Mao Kultuurirevolutsiooni aegsed õudused. Estri poeg Christopher meenutab külaskäiku Inglismaale ema sünnikohta: "Alles siin mõistsin, mis mu ema kõik maha jättis. Kui oleksin Hiinasse jäänud, poleks ma seda kunagi teada saanud. Tean nüüd, mida tähendab vabaduses elada. See tähendab võimalusi. Mu ema loobus sellest kõigest. Ta jäi Hiinasse, sest armastas mu isa, armastas meid kõiki. Alles nüüd tean, et ta tõi üliinimlikult suure ohvri."

Veel on meenutusi inglanna Marjorie Fulleri elust Shanghais. Mariorie Fuller elab nüüd vanadekodus, Ameerikas.

Aime Hokkanen küüditati koos perega 1949. aastal kui ta oli alles üheksane. Lapsed harjuvad eluga võõrsil kergemini ning ka Aimel oli Siberis palju sõbrannasid. Peale Stalini surma 1955. aastal sai nende pere vabastuskirja. Kolhoosi esimees ei tahtnud, et nad lahkuvad ning küsis neilt: "Miks te sinna lähete? Mis te seal peale hakkate? Jälle otsast peale? Siin on kõik olemas."

Aime elu ei olnud kerge Eesti NSV-s. Siin oli ta jälle võõras omade keskel. Sõbrannad jäid maha Siberisse. Ta oli oma Siberi sõbrannadega kirjavahetuses aastaid kuni sinna külasse tehti veehoidla. Sorokino küla jäi vee alla ja kõik kontaktid nendega kadusid. Aime meenutab, et neil on igal suvel kokkutulek nende eestlastega, kes seal Siberi kandis olid. Ta selgitab: "Inimesi jääb järjest vähemaks. Need, kes täiskasvanuna Siberisse viidi, on surnud. Meie olemegi jäänud. Tolle aja lapsed."

Oma muljeid jagab meiega läbi ajakirjaniku sule kunagine Tallinna muusikapedagoog LarissaTsigrinskaja, kes nüüd õpetab laulma navaho lapsi Gallupis, Ameerikas.

Raamatu viimane peatükk on hiinlanna Sigrid Xin Wangi elust Eestis ja Kanadas. Ta räägib peresidemetest Hiina kultuuris ja läänemaailmas. Kas te teadsite, et Sigrid Xin Wang oli kunagi Eestis hiinlannast miss Concordia?

Raamatu peategelastest leiab fotomaterjali, mis on raamatu sisust eraldi blokina välja toodud.

Lugedes raamatust teiste naiste meenutusi oma elust, paneb see mõtlema, kui vähe meie oma vanemate ja vanavanemate eluajal nende noorusaja tegemiste vastu huvi tunneme. Alles siis kui neid meie hulgas ei ole ja ise vanad oleme, hakkame mõtlema, mida kõike oleks neilt küsida võinud.

Soovitab Evi

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar