Daniel Pennac (sünd 1944) on menukas prantsuse romaanikirjanik, kelle rahvusvaheliselt tuntuim teos on aga lugemisele pühendatud essee "Nagu romaan".
Kuigi sisult tõsine, on raamat kirjutatud väga ladusalt, loetavalt ja vaimukalt. Autor lähtub oma kogemustest kooliõpetajana ja lapsevanemana, et kritiseerida mitmeid kivistunud arusaamisi laste lugema õpetamisel.
"Olgem ausad: esialgu polnud meil kavas talle lugemist peale sundida. Algul mõtlesime vaid tema mõnule. Tema heaks said meist muinasjutuvestjad. Ühesõnaga - kui ta ise veel lugeda ei osanud, õpetasime meie talle raamatu kohta kõike."
Autorit huvitab küsimus, miks on lugemine muutunud noorte seas ebapopulaarseks ja kuidas seda olukorda parandada.
"Ja iga raamatu raskus veab maadligi. Just äsja istus ta kaunis kergena toolile - vastuvõetud otsuste kergusega. Ent juba mõne lehekülje pärast tundis ta end vallutavat seda valusat tuttavat raskust, raamatu massi, igavuse massi, lõpmatu pingutuse talumatut koormat. Raamat veab teda allapoole. Nad lähevad põhja."
See raamat on pühendatud lugemisele, on pedagoogiline lugemisõpetus.
"Lugeda tuleb, lugema peab... Ent mis siis, kui õpetaja lugemise nõudmise asemel ühtäkki omaenese lugemisrõõmu jagada võtaks? Rõõm lugemisest? Mis see veel on?"
"Lugemine on talle (lugejale) seltsiks, mis ei hõiva ühegi teise seltsilise kohta, mida aga ükski teine seltsiline ka asendada ei suudaks. Nii et meie lugemise mõte on just samavõrd imelik nagu me elu mõte. Ja mitte kellelgi pole voli meilt selle ime kohta aru nõuda."
See raamat on liigutav kiidulaul lugemise vajalikkusele.
Meeleolukat lugemist!
Soovitab Anne
Kommentaarid
Postita kommentaar