30.11.10

Elizabeth Gilbert "Abielutõotus: armastuse lugu"

Tallinn, Varrak 2010

"Lahutatud, murtud südamega ja üksiklane, jätsin ma kõik sinnapaika ning suundusin aastaks laia maailma ja iseennast avastama, olles otsustanud võtta uurimise alla isikliku hingeelu ja pühenduda sellele tegevusele samasuguse põhjalikkusega, nagu kunagi varem ameerika kauboilegendi lahates."

Elizabeth Gilberti raamatu "Söö, palveta, armasta" lõpus armub autor Filipesse, Austraalia kodakondsusega brasiillasesse, kes elas nende tutvumise ajal Indoneesias Bali saarel. Nad tõotasid teineteisele igavest truudust ja tõotasid ka mitte kunagi abielluda (mõlemal oli seljataga väga ränk lahutus). Kuni ühel päeval astus mängu saatus USA valitsuse näol, kes võttis kinni Filipe ja seadis ta valiku ette: ta kas abiellub või ei astu enam kunagi USA pinnale.

Oma sunnitud reisidel Filipega mööda maailma uurib Gilbert ülipõhjalikult abielu ajalugu ja püüab jõuda abielu kui institutsiooni olemuseni. Vaimukalt ja intelligentselt valgustab ta oma raamatus läbi abieluteema kõige hämaramad nurgatagused - partnerite ühtesobivus, hullutav kirg, truudus, peretavad, ühiskonna ootused, lahutus ja kohustused. Tulemuseks on armastuse ülistus, kirjutatud sisemise sunni ajel ja just nii hästi kui üldse võimalik seda teemat lahata. Samas püüab autor leppida selle keerulise ühiskondliku institutsiooniga, mida kujutab endast abielu.

"Niisiis on Filipel teatud mõttes õigus - abielu on mäng. Nemad (mureliku võimu esindajad) on kehtestanud meie jaoks reeglid. Meie (tavalised mässajad) täidame sõnakuulelikult nende ettekirjutusi. Ja siis me läheme koju ja niikuinii teeme seal, mis ise tahame."

"Poola vanasõna hoiatab: Enne sõtta minekut lausu üks palve. Enne merele minekut kaks. Enne abiellumist palveta kolm korda."

Raamatu autor kavatseb aasta otsa usinalt palvetada, enne kui uuesti abiellub.

Soovitab Anne

1 kommentaar:

  1. Mõned nö järjed võiksid jääda kirjutamata. Nii on lood ka selle raamatu puhul.

    VastaKustuta