14.7.10

Schapelle Corby ja Kathryn Bonella "Elu ilma homseta"

Raamatu autor, Kathryn Bonella, puutus esimest korda Schapelle Corby juhtumiga kokku Austraalia uudistesaate "60 minutit" produtsendina. Raamatu kirjutamiseks elas Kathryn kümme kuud Balil. Nad veetsid koos pikki tunde Kerobokani külastusalal, vesteldes ja raamatu peatükke viimistledes. Schapelle pidas päevikut ja kirjutas sinna sellest, millest kõnelda oli liiga valus.

Raamat on tõsielust. Schapelle Corby läheb Austraaliast, pere ja sõpradega, õe sünnipäevale ja puhkusele Bali saarele. Kuna otselennu piletid olid kõik välja müüdud, pidid nad reisima ümberistumisega Sidneys. Äralennu hommikul nöökis ta veel sõbrannat, Katrinat, et ta oma pagasi lukustas.

Schapelle põrgu algab kui ta 2004. aasta 8. oktoobril Ngurah Rai lennujaamas lennukilt maha tuleb ja tollikontrolli läheb. Schapelle jättis tähele panemata hoiatavad märguanded oma lainelaua koti juures. Koti kanderihm oli katki lõigatud ja kaks lukukelku olid keskele veetud kuigi tema tõmbas need alati vasakusse serva.

"Mul ei tulnud hetkekski pähe, et keegi oleks võinud sinna midagi juurde panna. Oleksin võinud peatuda, kui nägin veidralt kinnitõmmatud tõmblukku, kuid asjad liikusid kiiresti edasi. Ja siis aeg peatus.Kui olin lainelauakoti lahti teinud, vapustas vaatepilt mind tõsiselt - seal oli midagi, mida mina sinna pannud ei olnud. Uhh! Lõin korraks vankuma ja mu süda jättis löögi vahele. Ma teadsin, mille moodi see välja paistis, kuid polnud kindel. Vaatasin tolliametnikule otsa - kas tema nägi sedasama, mis minagi? Ma ei suutnud midagi öelda, paanikatunne ja šokk tegid mu tummaks. Ninna lõi selgelt äratuntav kanepilehk. Mu käed hakkasid värisema, mattis hinge. Mis toimub? Ma teadsin, et pakk ei kuulu mulle, aga samuti seda, et nüüdsest on see minu probleem. Mulle torkas pähe, et see on nagu stseen filmist - halvast filmist."

Ja sellest hetkest algab Schapelle pikk kolgata tee. Kott kästi kontorisse viia. Algas asitõendite hävitamine.

"See oli kaos. Inimesed tormasid ruumist sisse ja välja, vaatasid, katsusid kotti, nuusutasid seda ja naersid. Ruum oli elektrit täis. Ametnikud rääkisid valjuhäälselt isekeskis ja mobiiltelefonidega, vaatasid mulle otsa ja naersid, vaatasid Jamesi ja naersid. Paljud astusid väikeste kilekotikestega ligi ja täitsid need kanepiga. Kõik see nägi välja nagu kaubamaja hulludel päevadel. Tuba oli täis valjuhäälset, elevil lobisemist ja oleks võinud arvata, et käib pidu. Nende inimeste jaoks oli see kindlasti väga õnnestunud õhtupoolik."

Teada on, et Indoneesias on karistusmäärad narkokuritegeude eest ühed karmimad maailmas. Schapelle vahistamisega tõusis suur meediakära üle maailma. Kuid sealne õigussüsteem lämmatas kõik katsed tõestada enda süütust. Kõik teenisid tema pealt: vanglaametnikud, ajakirjandus, meedia, advokaadid. Schapelle advokaat Lily oli algaja ja nõrk. Ta ei olnud varem tegelenud kriminaalasjadega.

"Mõnikord istusin rahulikult oma kongis ja lugesin raamatut, kui kongi trügis kamp Indoneesia üliõpilasi, kes jõllitasid mind nagu imelooma. ... Kohalikud bussijuhid tõid kohale karjakaupa turiste. See oli enam kui veider. Tegemist oli kurikuulsa, range režiimiga vanglaga, kus kandsid karistust mõrvarid, pedofiilid ja terroristid, kuid Austraalia turistid tulid kohale rannarõivastes, väikesed lapsed kaasas. See oli vangla, mitte vaatamisväärsus turistidele! Kuid Kerobokanis aeti avatud uste poliitikat: kõik võisid tulla ja vaadata sealset kõige populaarsemat vahakuju. Valvurid teenisid ühe päevaga rohkem raha, kui oli nende aastapalk. Ruupiaid sadas nagu oavarrest."

Nädal enne kohtuotsuse väljakuulutamist koitis Schapelle`ile väike lootuskiir. Käimas oli politseijuurdlus Sidney rahvusvahelises lennujaamas töötavate pagasikäitlejate asjus, seoses nende abitegevusega uimastikaubanduses. Neid fakte ei võetud arvesse.

"Lisaks sellele uuris neli kuud pärast minu kohtuotsuse langetamist lennujaamade turvalisust Briti lennundusekspert sir John Wheeler, kes leidis et läbi [Austraalia] lennujaamade toimetati kanepit ning et uimastikaubandusega seotud kurjategijad veensid või ähvardasid lennujaamade töötajaid ja lennukipiloote."

Polnud kahtlustki, et võimud tahtsid avalikkuse huvi lennujaamu puudutanud kuritegevuse vastu summutada... Ilmselt seepärast ei tulnudki enam uudiseid kokaiinisündikaadiga seotud pagasikäitlejate kohta. Polnud kuulda, et ühtki pagasikäitlejat oleks süüdi mõistetud."

Palju kurja tegi talle, et vahetult enne tema lõplikku kohtuotsust, võeti Denpasari lennujaamas kinni üheksa austraallast. Nad olid sidunud heroiinipakid ümber reite.

"Olin kindel, et nende heroiinivedu, mis kuu aega pärast minu kohtuotsuse langetamist ilmsiks tuli, sai üheks põhjuseks, miks mulle kakskümmend aastat mõisteti. Uskusin, et kohtunik määras mulle nii karmi karistuse sellepärast, et need jultunud uimastismugeldajad olid Indoneesia seadustele vilistanud." (Kuulsin, et peakohtunik pole üheski viiesajas uimastitega seotud kohtuasjas, mida ta on juhtinud, veel kedagi õigeks mõistnud, kuid klammerdusin siiski lootuse külge.)

Raamat lõpeb sõnadega:

"Pole küsimustki, kas Schapelle on süütu. Pole põhjust kahelda. On häbiväärne, et ta on pidanud vangis veetma neli õudset aastat kellegi teise kuriteo eest. Iga päeva alustab ta lootusega, et õiglus pääseb võidule, ja kui seda ei juhtu, saab sellest loost üks Austraalia suuremaid häbiplekke. Kõigile lennureisijatele: see lugu oleks võinud samahästi olla ka teie lugu. Kathryn Bonella"

Soovitab Evi Märs

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar