7.6.10

Lagle Parek "Mina ei tea, kust ma rõõmu võtan"

Kunst, Tallinn, 2010

Lagle Parek alustab oma mälestuste raamatut ridadega: "Mul polnud mitte mõtteski kirjutada raamatut oma elust. Kuid ühel heal päeval tulid kirjastuse "Kunst" inimesed, et kas ma ei tahaks oma eulugu kirja panna. Ja lasksingi ennast nakatada. Minu sisemine rahu oli läinud ja ma jäin nõusse. Ilmselt ilmutas end ka minus peidus olev edevuse paharet. Aasta oli 2007." Tänu sellele saame me osa tema muljeterohkest elust. Raamatus on mälestusi lapsepõlvest, kooliajast, elust patareis, poliitvangide elust väikeses tsoonis, muudatuste ajast Eestis. Raamat lõpeb Lagle Pareki eluga Pirita kloostris. Et elu väikeses tsoonis oleks talutavam leiti väikseid asju, millest rõõmu tunda. Olgu see või kass Njurka.

Read raamatust: "Kahtlemata oli väga tähtis elanik meie tsoonis ka kass Njurka, kes oli seal istunud kauem kui meie, ta arvati olevat oma viisteist aastat vana, eluaegne istuja. Njurka oli meil majanduslikult kõige sõltumatum, tal oli alati võimalik oma toidulauda rikastada värske lihaga. Hiirte ja rottide puudust Baraševos polnud, traataiad tema jahiretki ei piiranud. Meie varudes aga oli alati puutumatu osa Njurkale, juhuks kui meil oli näljastreik."

Tunti rõõmu jõuludest. Varakult hakati selleks varuma toite saadetud pakkidest. Ei puudunud küünladki jõululaualt. "Sel sügisel leidsime ka mooduse, kuidas endale küünlaid valmistada. Galjal olid liigesed haiged ja ta sai sanitaarosakonnalt parafiini soojade kompresside tegemiseks. Kompressid tehtud ja parafiin vaba! Õmblustöökojas jäid meil üle niidirullide plastmassist südamikud ja nendest saidki meie küünalde vormid. Keskele niidist taht ja sulatatud parafiin sisse. Kõige keerulisem oli leida tahile paras paksus, et põleks samas tempos parafiini sulamisega. Aga katse ja eksituse metoodil jõudsime päris heade tulemusteni. Küünlavalgel lugesime, kui olid elektrikatkestused, liikusime pimedas majas ja muidugi pidutsesime."

Tsooni sai tellida Eesti ajalehti, muidugi oma raha eest. Oodatud olid kirjad, pakid ja kohtumised kodustega. "30. oktoobril pidas kogu laager ühepäevast näljastreiki tähistamaks poliitvangide päeva. Selle päeva eest said Tanja ja Ira 15 päeva kartsa, teistele jagus lihtsamaid karistusi, poe või kokkusaamise keelamist. Ja seletati selgelt: "Järgmine kord lähete kõik kartsa.""

Suvel korrastati vangla territooriumi ja augusti lõpus kõik õitses ja rohetas.

Siin veel üks katkend kirjast Lembitule:
"Pühapäev. Olen viimast päeva Tuhkatriinu. Praegu keeb supp ja on aega. Teeme praegusel aastaajal väga mõnusat suppi: saialilled (nii lehed kui õied), kressilehed, porgandi pealsed, nõgesed. Väga maitsev tuleb. Saime veidi eelmiste saadetistega puljongi kuubikuid, nüüd on supid väga head. Õhtuks hakin sama segu suure pesukausi täie toorelt, lisan veel võilille lehti. Segu maitsestame sidrunhappega, suhkru ja õliga. Väga maitsev, imelik ainult, et öösel veel ei inise! katsume suvel kroonutoitu mitte süüa."

Selle raamatu näol ei ole tegemist kergemat sorti lugemisvaraga. Tõsiselt hea ja mõtlemapanev raamat.

Samal teemal veel:
"Kõige taga oli hirm", 2010
Valentine Nõlvak "Ellujääja", 2007
Silvi Kuhi Teesalu "Sirelid õitsevad juunis : minu ema lugu", 2003
Aili Viitar "Siberi-raamat", 1990
Aleksandr Solženitsõn "Gulagi arhipelaag", 1990

Soovitab Evi

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar