Yuval Noah Harari "Neksus"

Yuval Noah Harari on ajaloolane, filosoof ja kirjanik. Tema sulest on ilmunud menukid „Sapiens”, „Homo Deus” ja „21 õppetundi 21. sajandiks”. Harari raamatuid on tõlgitud 65 keelde ja müüdud üle 45 miljoni eksemplari. Olen kõik eelpoolnimetatud teosed läbi lugenud, ka viimatiilmunud „Neksuse”. Pean tunnistama, et tegemist on väga huvitavate ja intrigeerivate raamatutega, mis põnevuse kõrval mõjuvad üksjagu hirmutavalt, eriti „Neksus”. Võimalus, et inimesed on loonud intellektuaalse Frankensteini, tekitab kõhedust, kuid autor pakub ka lahendusi, mida me ellujäämiseks tegema peaksime. Raamat koosneb kolmest osast. Esimene osa on ajalooline, mis aitab ehk paremini aru saada tänapäevastest arengutest ja tulevikusuundadest. Teises osas räägib autor, kuidas inimesed loovad täiesti uut tüüpi infovõrgustikku tagajärgedele mõtlemata. Raamatu viimane osa uurib, „kuidas demokraatiad saaksid toime tulla selle anorgaanilise võrgustikuga- kas suudame teha koostööd, kas saame pidada arutelusid, kui me ei tea, kas räägime inimese või inimest teeskleva juturobotiga.” Aega on jäänud vähe, aga veidi veel on. Kindlasti tasub lugemist.

„Viimase 100 000 aasta jooksul oleme meie, tarkinimesed, kahtlemata omandanud tohutu väe. Kuid võim ei võrdu veel tarkusega ja pärast 100 000 aastat avastusi, leiutisi ja vallutusi on inimkond end tõuganud eksistentsiaalsesse kriisi. Oleme jõudnud ökoloogilise kollapsi äärele, mille on põhjustanud meie väe väärkasutus. Oleme ühtlasi ametis uute tehnoloogiate loomisega, nagu tehisaru, ehk tehisintellekt, millel on potentsiaali meie kontrolli alt välja lipsata ja meid orjastada või hävitada. Aga meie liik ei koondu nende eksistentsiaalsete väljakutsetega toimetulekuks, vaid rahvusvahelised pinged on aina süvenemas, globaalne koostöö üha raskeneb, riigid koguvad viimsepäevarelvi ning uus maailmasõda ei tundu enam võimatu. Kui meie, sapiens`id oleme nii targad, siis miks oleme nõnda ennasthävitavad?”

„Meie kalduvus esile kutsuda vägesid, mida me ei suuda kontrollida, ei tulene individuaalsest psüühikast, vaid unikaalsest viisist, kuidas meie liik kollektiivselt koostööd teeb. Selle raamatu põhiargumendiks ongi see, et inimkond saavutab tohutu väe seeläbi, et ehitab üles suuri koostöövõrgustikke, ent nende võrgustike loomise viis tekitab aluse selle väe ebamõistlikuks kasutamiseks. Meie probleem seondub seega võrgustike endiga. Täpsemalt on tegu informatsiooniprobleemiga. Informatsioon on liim, mis võrgustikke koos hoiab. Kuid Homo sapiens on kümneid tuhandeid aastaid neid suuri võrgustikke üles ehitanud ja käigus hoidnud just väljamõeldiste, fantaasiate ja massiliste pettekujutluste leiutamise ja levitamise abil.”

„Kui mõnel 21. sajandi totalitaarsel võrgustikul õnnestub maailm vallutada, siis võib seda juhtida mitteinimlik intellekt, mitte inimesest diktaator.”

„Ränikiipide abil saab luua luurajaid, kes kunagi ei maga, rahastajaid, kes midagi ei unusta ja despoote, kes kunagi ei sure. Kuidas muudab see ühiskonda, majandust ja poliitikat?”

„Nüüd aga oleme esile kutsunud võõra anorgaanilise intellekti, mis võib meie kontrolli alt põgeneda ja seada ohtu mitte ainult meie liigi, vaid ka lugematud muud eluvormid. Otsused, mida me kõik järgnevatel aastatel teeme, määravad ära, kas selle võõraru kutsumine oli saatuslik viga või evolutsiooni uue ja lootusrikka peatüki algus”