Sulgesin just raamatu kaane. Nii palju mõtteid
on korraga peas. Emotsioone on raske ohjata. Mina Lembit Ulfsakit isiklikult ei
tundnud, kuid see raamat tegi justkui isiklikult tuttavaks. Nagu oleksin
raamatu lõppedes olnud ta hea sõber, kellel on raske temaga hüvasti jätta. Talumatult
raske on visata kolm peotäit mulda.
Seesmine ja väline ilu, lihtsus, sõbralikkus. Silmad.
Tohutu anne. Tohutu lugemus. Džäss. Otsekohesus.
Paneb armuma.
Meil kõigil on oma mälestused Lembit Ulfsaki
rollidest laval ja ekraanil. Neid on nii palju, et raske on meenutada neid
filme, kus teda polnudki.
Vaatan nüüd mõne ta filmi taas üle ja hoian
viivuks seda armunu tunnet.
Kommentaarid
Postita kommentaar