Mullu loetud raamatutest on sõelale jäänud nii mõndagi huvitavat. Hea meel on jagada lõppenud aasta lugemiselamusi meie blogi lugejatega.
Eesti kirjandusest said enam tähelepanu Susan Luitsalu raamatud.
Susan Luitsalu "Ka naabrid nutavad"
Selle raamatu võtab kõige paremini kokku ütlus, et eestlase kõige eelistatum õhtusöök on teine eestlane ning elu ülim eesmärk on ometigi oma naabrist parem olla. Kogemata-meelega on Susan Luitsalu suunanud kõik eestlaste stereotüübid elama Pojengilehe tänvale. Keskealiste perepeade võimuvõitlus, varjatud koduvägivald, teiste põhjuseta halvustamine ja anonüümne ärapanemine sotsiaalmeedias on teemad, mis äratundmist tekitavad. Justkui igapäevaelu paroodia või peaksime hoopiski häbi tundma, sest kas tõesti nii tühised me olemegi?
Tiina K. arvab:
"Ka naabrid nutavad" on satiiriline vaade inimloomusesse. Kuigi jutt on tänapäeva Eesti inimestest võiks samad lood vabalt üle kanda ka näiteks Soome, Rootsi jne.
Kõik Pojengi tänaval elavad inimesed, kes on selle raamatu peategelased, tunduvad meile ühel või teisel moel tuttavad, stereotüüpsed. Tunneme neis ära kas iseenda, oma naabri, mõne kohaliku kuulsuse või meediakangelase. Muredki on neil needsamad – keegi petab, keegi peksab oma naist jne. Lisanduvad ka kaasaegsed teemad – noor, kelle elu unistus on olla suunamudija ja saada võimalikult palju instagrami laike, anonüümne laim internetifoorumites, soov omada täiesti umbrohuvaba muru, mida kadestaksid kõik naabrid, eneseotsingud Bali randadel, sõltuvused jms.
Kuigi teemad on valusad, oskab autor kirjutada neist humoorikal moel läbi koomiliste seikade, pisendamata probleemide tõsidust.
Raamat ilmus 2019. aasta lõpus.
Susan Luitsalu "Minu maailm : seiklused ei hüüa tulles"
Susan Luitsalu on reisisell, kes ei pelga üksinda reisimist ega erinevates riikides töötamist. Ta tegutseb Sotši olümpiamängudel, New Yorgi moenädalal, ronib Omaanis 2997 meetri kõrguse mäe otsa jne.
Mulle väga meeldis see humoorikalt ja ladusalt kirjutatud tekst.
Susan Luitsalu (sündinud 1983) on eesti kirjanik, teleprodutsent, maailmarändur ja matkajuht. Ta on avaldanud blogiraamatu "Küsimused kõikidele vastustele" (2010), reisiraamatud "Minu Dubai" (2018) ja "Minu maailm: Seiklused ei hüüa tulles" (2020) ning romaani "Ka naabrid nutavad" (2019). Auhind: Eesti 2020. a kirjanik.
Ain Kütt "Kuldse medaljoni mõistatus. Sagadi paruni mõrvalood"
Lea soovitab:
Kellele meeldis A. Küti esimene raamat "Risti soldati mõistatus" ei pea pettuma ka teises, kus on ellu äratatud sellised Virumaa mõisad nagu Tartusem ja Kavastu. Viimases laiabki aset suveballile esinema kutsutud lauljanna ootamatu surmajuhtum, millele järgneb ridamisi salapäraseid sündmusi. Kuna tegemist on vennale kuuluva mõisaga, võtab Sagadi mõisahärra von Fock asja uurimise jällegi enda kätte. Taas on platsis ka Annikvere mõisapreili, kelle "maharaputamine" Paulil kuidagi ei õnnestu. Kahtlased sündmused hakkavad aset leidma ka läheduses asuvas Tatruse mõisas ja kuigi algul ei paista neil surnud tüdrukuga mingit seost olevat, viib põnevate sündmuste jada tegevuse aastate tagusesse Saksamaale ja sealt tagasi Tatrusele ning Kavastusse. Raamatus on jällegi kirjeldatud tollast elu-olu ja kombeid ning seotud see osavalt romaani tegevusega ja tegelastega. Tahaks loota nutika paruni ja tema tiimi jätkamist järjekordsete mõistatuslike juhtumite lahendamisel.
Raamatu kohta on veel arvatud, et võrreldes esimese raamatuga on autor palju arenenud, lõpuni välja oli väga põnev lugeda.
Ester Urbala „Jumalik märk“
Kaili soovitab lugeda: Veel üks jutukogu, mis 2020. aastast meelde jäi. Raamat on juhuslik leid uudiskirjanduse riiulilt, kuid mul on hea meel, et raamat silma jäi, sest jutud on lugemist ja nende üle mõtlemist väärt.
Raamatu peategelaseks on Karin – täiesti tavaline üksik keskealine naine, kelle elu käib suuresti vaid töö ja kodu vahel. Küll aga satub ta teinekord ootamatutesse olukordadesse, mille puhul on ehk isegi keeruline aru saada, mis juhtus päriselt ja mis mitte.
Lühijutud pakuvad nii mõtlemisainet kui äratundmist ning koos kaasahaarava jutustamisstiili ning Liisa Kruusimägi illustratsioonidega raamat on kokkuvõttes äramärkimist väärt leid eelmisel aastal ilmunud Eesti kirjandusest.
Tauno Vahter "Pikaajaline kokkusaamine" Liina lugemiselamus:
Tauno Vahteri, kauaaegse “Tänapäeva” kirjastuse juhi ja tõlkija debüütraamat on jutukogu, mis võlub suurepärase jutuvestmise oskuse ja mõnusa huumoriga.
Pealtnäha argistes lugudes on suuremalt jaolt tegelasteks tavalised Eesti inimesed. Siiski ei puudu juttudes ka teatav ühiskonnakriitilisus, mis on küll edasi antud muigelsui.
Kes nende juttude tegelased siis on? Väliselt tavalised, kuid kindlasti elulised karakterid. Taolisi tüüpe võib kohata igas Eesti nurgas ja kaugemalgi. Spordifännist lihtne maamees Aadu, kelle ületamatuks mureks on tumm telekas ja kaotsi minna ähvardavad spordiülekanded. Idamaiseid religioone kummardav Urmas, kes meelerahu leidmiseks võtab ette teekonna Laosesse, et sealses koopas mediteerida. Vanemad prouad korrusmaja trepikojast. Üks jutuke puudutab koroonaaega ja viib lugeja lausa lähitulevikku. Paarist loost võib aru saada, et autori lapsepõlv kuulub nõukaaega ja sealsest ajast pärinev kogemustepagas teeb tagasivaate sellesse ajajärku igati äratuntavaks ja humoorikaks.
Seinast seina lugudega jutukogu oli mõnus õhtune lugemine, mida võin soojalt soovitada vahelduseks mahukatele romaanidele.
Kaarel Kuik "Tänavalt troonile"
Karm, aus, õpetlik ja kaasahaarav tõsilugu kriminaalse minevikuga tänavanooruki keerulisest teekonnast edukaks ettevõtjaks. Tundub uskumatu, et sellisest mülkast oli võimalik välja ronida ja läbi paljude eksimuste unistuste eluni jõuda.
Lugu on hea näide sellest, et kunagi ei tohi inimest hinnata tema mineviku järgi ja et raskeimastki olukorrast on tugeva tahtejõu korral olemas väljapääs. Siit on palju õppida nii omadega puntras olevatel noortel kui ka ettevõtjatel.
Eriti jäi meelde ilus mõte, et iga ettevõtte suurim väärtus on head töötajad, kellest tuleb lugu pidada ja hoolida.
Märt Treier "Hommikujutud varasele ärkajale"
Märt Treier on kokku kogunud oma Vikerraadio hommikuprogrammis räägitud lood. Lood elust enesest, tähelepanekud ja toredad sündmused, iroonia ja huumor. Mõnus on teda kuulata raadioeetris ja mõnus oli ka lugeda.
Priit Kuusk "Laevakokk Wend"Lada soovitab lugeda:
Antarktika ekspeditsioonilaeval Admiral Bellingshausen kirja pandud lugu on siiras, otsekohene ja kohati väga vaimukas. Laevakoka retkemuljed vahelduvad mälestustega isiklikust elust ja sissevaadetega enda hingeellu. Raamatule annavad lisaväärtuse toiduretseptid ning säästliku kokkamise ja loodussõbraliku eluviisi propageerimine.
Imbi soovitus:
Autor võttis kokana osa purjeka Admiral Bellingshausen reisist Antarktikasse. Kokk on ta olnud vaid hobi korras, kuid laeval tuli hakkama saada suure seltskonna mitmekesise toidulaua täitmisega. Laeva igapäevase elu kirjeldused vahelduvad toiduretseptide ja autori sisekaemustega.
Imbi soovitab:
Staažika purjetaja enese proovilepaneku lugu. Ta võttis 2018. aastal osa ümbermaailma soolopurjetamisvõistlusest Golden Globe Race. Sel võistlusel purjetatakse ilma moodsate navigeerimisvahenditeta. Üksindus, koduigatsus ja igatsus pere järele. Lisatud on ka koju jäänud abikaasa mõtted ja tunded.
Aive Raudkivi „Pilvedesse poodud lind : 16 kirja
haigla-aastatest"
Täiesti juhuslikult sattus kätte üks 2003. aasta Eesti Ekspressi Kirjastuse raamat „Pilvedesse poodud lind”.
See raamat koosneb algselt oma lähedastele saadetud kirjadest. Need ei ole päris tavalised kirjad, sest kirjutajaks on inimene, kes end muul moel väljendada ei saa.
Aive 36 eluaastast on viis viimast möödunud Mustamäe haigla palatiseinte vahel. Tervest, sportlikust, noorest naisest on saanud lihaste nõrkuse käes vaevlev haige. Lisaks kõigele hammustab teda 1998. aastal ka entsefaliiti kandev puuk, kes nõrgestab niigi kehvas seisus olevaid lihaseid ja selle tulemusena jääbki Aive liikumatuna hingamisaparaadi alla.
Paljud inimesed oleksid selles seisus alla andnud, aga Aive esitab endale kogu aeg küsimusi – milline võiks olla tema panus ühiskonnaellu, kuidas muuta puudega inimeste elukorraldust paremaks, suhtumist erisustesse inimlikumaks ja mõistvamaks.
Aive saatus on ülimalt kurb aga samas pakatavalt positiivne. Kui paljud meist oleksid võimelised vapralt taluma sellist ebaõiglast saatust, eemal oma abikaasast ja pisipojast?
Aive elutee katkeb 2006. aastal, olles sellest kuus viimast aastat viibinud haigla seinte vahel.
Kaili soovitab soojalt:
Jutukogu, mille lood on ühtpidi lihtsad, teistpidi aga täis sügavat mõtteainet.
Autori illustratsioonid seovad kõik ühtseks kauniks tervikuks.
EESTI LUULE
Rõõm on tõdeda, et läinud aastal on rohkesti hüva lugemist leitud luuleraamatute seast.
Kristiina Ehin „Janu on kõikidel üks“
Tiina K. lugemiselamus:
Kristiina Ehini uus luuleraamat autori tuntud headuses.
Ehini luule on sügav ja mitmekülgne, siin on ilu, valu, sügavust ja teravust. Luulekogu on nimetatud ka omamoodi Ehini ajalookroonikaks, mis räägib ajaloost, eestlastest ja armastusest. Kogu sisaldab ka värsket luulet möödunud aasta koroonakevadest.
Raamatu kujunduski on sama kaunis, nagu autor ise ja tema loomingu vääriline.
Tõnu Õnnepalu "Pimeduse tunnil"
Ilusate ja kurbade luuletuste kogu. Tõnu Õnnepalu on öelnud, et tal on juba ammu olnud unistus kirjutada riimis luuletusi. "Riimiga on selline asi, et ta jääb meelde," tõdeb kirjanik ja lisab, et kui ta mõtleb nende luuletuste peale, mis on tal meeles ja peas, siis need on enamasti ikkagi riimis. "See riim on üks võimas meeldejätmise vahend, aga mitte ainult, seal on veel midagi huvitavat, see elekter, mis võib tekkida kahe sõna vahel, kui nad lähevad riimi, võib anda terve luuletuse.”
on katkendlik ja segane mu jutt.
Ma räägin mingil imelikul sunnil,
ei teagi, on see viimaks naer või nutt. [---]
Andrus Kasemaa "Silmapilk tagasi"Maaja kiidab:
"Silmapilk tagasi" on Andrus Kasemaal juba kaheksas luulekogu. Ta imestab isegi, kust ta need luuletused võtab, aga nagu paljud teisedki, kes on armastusest kirjutanud, proovib temagi "öelda öeldamatut" ja "kirjeldada kirjeldamatut". Igatahes tuleb see tal väga hästi välja, sest kõik luuletused on huviga loetavad, värsked, rõõmsad ("armasta/ ja sa võid üllatuda/ millise rõõmsa enesetunde ta paljudele toob"). Kellel on raske oma mõtteid ja tundeid lähedasele inimesele väljendada, siis siit luulekogust saab abi igas vanuses lugeja.
Andrus Kasemaa armastusluule on ajatu, sest "kõikide asjade saatus on tuhmuda/ ainult armastus muutub ajas aina kirkamaks".
Kristiina Isand-Savinski "Kasvamine iseendaks:
Puurilind"
Rakvere psühholoogilise nõustaja ja kosmeetiku debüütraamat sisaldab luuleks vormitud tundeid ja valu, mida elu meie teele saadab.
Sügavamõttelised värsid on toeks ja abiks mõistmisel, et tõus ja mõõn käivad käsikäes. Vaid siis on võimalik iseennast leida ja terviklikumana elus edasi liikuda.
Maris Mägi "Vaikiv valgus"
Lada soovitab:
Imekauni luulekogu-fotoraamatu autor on Retla-Kabala Kooli õpetaja. Tema lihtsad ja südamlikud luuleread on inspireeritud Eestimaa looduse ilust, mida täiendavad kaameraga kinnipüütud hunnitud loodusvaated.
Kiidan ka Tauno Vahteri jutukogu "Pikaajaline kokkusaamine"! Muhedad jutud, head karakterid ja ladus jutustamine - igati lugemist väärt jutukogu!
VastaKustutaÜhinen kiidulauluga - parim asi, mida ma viimasel ajal lugenud olen!
Kustuta