Praeguse aja ja
lapsepõlve võrdlemisel selgub, et linnu- ja putukariik on vaesestunud, mis küll
aitaks kaitsta loodust inimese laastava mõju eest?
Samamoodi sorava sulega kirjutab mälestusi ka Mudlum ehk Made
Luiga: oma emast-tädidest ja teistest, põikab lapsepõlvest tänapäeva ja
imestab, kuidas küll toona asjad käisid.
Üks tädi oli abielus Juhan Smuuliga ja eks see anna omajagu põnevust
juurde, ikkagi kuulus inimene. Luigade suguvõsas oli mitmeid suuri maju ja nagu
pahatihti rahval kombeks, kippusid need kõiksugu ehk-läheb-kunagi-tarvis
träniga täituma. Mõjus väga innustavalt: lähen kohe või puhkepäeval või suvel
ja viskan aegunu minema. Nojah.
Mudlumi-suguse andeka
pildimaalija tekst kannab Sind kergesti vanadesse aegadesse: “Sagedasti olid
meil poodi minnes kaasas taarakotid, taarapunkt oli poeesisest platsist üle
tee, puust kuut, kus väikesest vastuvõtuluugist nägi tagaruumis olevaid suuri
virnu rohelisi plastmasskaste ja aknakese peal olid reas näidispudelid, mis
vastuvõtmisele kuulusid, kõigil kenasti hind juures. Taarapunktis oli alati
saba ja mul oli seal väga huvitav seista, sest põnevusmoment oli ka see, et kas
kaste jätkub? Sest kui kastid otsa said, piimapudelite omad näiteks, mis olid
hallist metalltraadist, siis ei saanud neid ju vastu võtta ja pidid oma
pampudega uuesti koju vantsima.”
Ja terve raamat selliseid üksikasjalisi kirjeldusi nagu
kulda. Nii kui Kaplinskigi puhul hakkab mõte paralleelselt jooksma oma
perekonnaloos ja mitu tundi mõnusat olemist mälestustepilves on tagatud.
Kommentaarid
Postita kommentaar