Otse põhisisu juurde

Jaan Kaplinski. Looduses ja loodusega; Mudlum. Mitte ainult minu tädi Ellen

Ma olen jõudnud mõnusa äraoleku raamatute juurde. Istud maha, avad raamatu ja loed, kuidas Jaan Kaplinski jalutab oma maakodu ümber, jutustab, mida näeb ja mis tal sellega seoses veel meelde tuleb: reisidelt, kirjandusest, noorusest. Nagu ajaloo-loodusloo tund. Jutt voolab vaikselt ja Sullegi tõuseb silma ette kirjaniku Mutiku-talu ümbrus, aga et jutuvool on aeglane, põikad ka mõttes oma maakoju, võrdled puid-põõsaid ja planeerid suviseid töid. “Tee metsa lähebki üle veesoone, sinna sai pandud üks vana uks, see on siis silla eest. Peaks laiem ja kõvem olema, siis saaks käruga hõlpsasti üle sõita. Veesoone taga kurakätt on hõbepaju, ta on teistest noorem ja sellepärast ehk ka paremini püsinud, ei ole veel ükski suurem oksaharu maha kukkunud. Hõbepaju kõrvale istutasin kaks punast kukerpuud, mis maja juurest tuli ära viia. Nad ei taha hästi kasvama minna, peab veel ootama, ehk ikka võtavad hoogu ja saavad neist korralikud põõsad. Mulle meeldib see, et on roheliste keskel ka midagi punast. Nii ongi saanud paari kohta punaseid sarapuid istutatud.”

Praeguse aja ja lapsepõlve võrdlemisel selgub, et linnu- ja putukariik on vaesestunud, mis küll aitaks kaitsta loodust inimese laastava mõju eest?

Samamoodi sorava sulega kirjutab mälestusi ka Mudlum ehk Made Luiga: oma emast-tädidest ja teistest, põikab lapsepõlvest tänapäeva ja imestab, kuidas küll toona asjad käisid.  Üks tädi oli abielus Juhan Smuuliga ja eks see anna omajagu põnevust juurde, ikkagi kuulus inimene. Luigade suguvõsas oli mitmeid suuri maju ja nagu pahatihti rahval kombeks, kippusid need kõiksugu ehk-läheb-kunagi-tarvis träniga täituma. Mõjus väga innustavalt: lähen kohe või puhkepäeval või suvel ja viskan aegunu minema. Nojah.

Mudlumi-suguse andeka pildimaalija tekst kannab Sind kergesti vanadesse aegadesse: “Sagedasti olid meil poodi minnes kaasas taarakotid, taarapunkt oli poeesisest platsist üle tee, puust kuut, kus väikesest vastuvõtuluugist nägi tagaruumis olevaid suuri virnu rohelisi plastmasskaste ja aknakese peal olid reas näidispudelid, mis vastuvõtmisele kuulusid, kõigil kenasti hind juures. Taarapunktis oli alati saba ja mul oli seal väga huvitav seista, sest põnevusmoment oli ka see, et kas kaste jätkub? Sest kui kastid otsa said, piimapudelite omad näiteks, mis olid hallist metalltraadist, siis ei saanud neid ju vastu võtta ja pidid oma pampudega uuesti koju vantsima.”

Ja terve raamat selliseid üksikasjalisi kirjeldusi nagu kulda. Nii kui Kaplinskigi puhul hakkab mõte paralleelselt jooksma oma perekonnaloos ja mitu tundi mõnusat olemist mälestustepilves on tagatud.




.

Kommentaarid