Otse põhisisu juurde

Parimad raamatud 2019: Eesti ilukirjandus



Käes on aeg tibusid lugeda ja möödunud lugemisaasta kokku võtta. Läinud aasta lemmikud loetud raamatute hulgast on välja nopitud ja tavakohaselt jagame neid  kõigi huvilistega. Võib öelda, et pilt sai kirju, sest lugemislauale jõudis häid raamatuid erinevatest žanritest. Valik sõltub suuresti sellest, mis näppu juhtub ja mis enam meelde jääb.

Erilisi lemmikuid just palju ei ole, aga mõned soositumad raamatud tulevad siinses loetelus esile. Enam hääli saanud raamatud on tänavu ilukirjanduse vallast Lisa Brennan-Jobsi „Prügikala“, Joel Dickeri “Baltimore`ide raamat” ja Adrian McKinty „Kett”. Teatmekirjandusest osutus populaarseks Einar Ellermaa „Baruto. Rääkimata lood” ja lasteraamatutest Ilmar Tomuski „Väike vunts” ja Jaanus Vaiksoo ’’King nr 39’’.

EESTI ILUKIRJANDUS 

Urmo Jaanimägi „Kolimise laastav mõju“


Millegipärast kõnetas see raamat tunduvalt rohkem kui Urmas Vadi „Elu mõttetusest“. Tegemist siis lühijutukogumikuga, raamatusse koondatu kohta võib iseloomustuseks öelda, et need olid ühteaegu nii uskumatud kui sarkastilised, absurdsed ja ajuvabad kui loogilised ja mõistetavad lood. Ühesõnaga ühe elu kirjud killud meie ümber.
Mõned mahlakad tsitaadid raamatust:

„Ta oli selleks ajaks mu südamel trampinud, selle peeneks hakkinud, siis selle veriseks, tundmatuseni muutunud tombuks tampinud“.

„Õnnelik olla  on ohtlik. Kui inimene on õnnelik, siis on ta tihti tüütu, sest tahab oma õnne kõigiga jagada, see keeb ja pulbitseb üle ääre. Sihukestest hoia eemale, eriti bussis ja lennukis.“

„Jooks on mõnus kõrvalepõige… Keskendud muusikale ja kuidagi mööduvad märkamatult nii meetrid kui elu.“



 

Mart Kivastik "Taevatrepp" 

Mart Kivastiku romaan "Taevatrepp" on halleluuja küllap iga Tartu-nostalgiku hingele. Põline tartlane juba teab, millest ta räägib, tunneb-märkab tüüpe, kes annavad linnale vurfi, ning tartlaste elustiili, millest sõltub elamise rütm ning kogukonna kirjutatud ja kirjutamata seadused. Olgu veel lisatud, et romaani sündmuste kaudu saab lugeja kulgeda koos autoriga tema lapsepõlve Tartusse ning sealt siis olevikku tagasi vupsata. Aegade miksimine tuleb Kivastikul paganama hästi välja. Olevik on minevikuvaadete võrra rikkam ning minevik elukogemuste valgusel mitmekihilisem. Kivastiku jutustamislaad on mõnusalt muhe ning väike (enese)iroonia siin-seal vürtsiks ning paneb lugedes naeru pugistama. Ehh, Tartu!





Urve Tinnuri „Õed”
Õed Reeni ja Õie evakueerusid 1944. a koos paljude teistega oma sünnilinnast Narvast ja asusid elama Virumaale. Raske kolhoosielu, isiklikud tragöödiad ja omavahelised konfliktid viisid õed pikaks ajaks omavahel tülli... Tegelaste prototüübid on võetud osaliselt elust enesest ja see teeb loo usutavamaks.

Minu arvates on see autori üks küpsemaid teoseid.









Contra „Legoist” 
 
Contra uue luulekogu koostas hoopiski kalamburist Keiti Vilms. Tulemuseks ikka contralikult muhe ja head tuju üleval hoidev värsiraamat. Siiski mitte otsast otsani naljakas, vaid mõni tõsisema tooniga luuletus ka sekka.
Miks selline pealkiri? Vastuse leiab annotatsioonist: „Contra ise ongi Legoist. Võtab oma luulega maailma lahti ja paneb kokku nagu tahab“.
Illustreeris Alar Pikkorainen.

Üks lõbus lühike näide:

Kohalik raadio

milleks meile telekas ja

internet ja raadiolaine

kõik maailma asjad kokku

rääkida võib naabrinaine


ühes isikus nii raadio

ajaleht kui telekanal

ilmaasjust maalib pildi

viisil kõige mõjusamal







„Isaac Asimov 100 : [12 kummardust Isaac Asimovile] : ulmeantoloogia”

Aegade alguses, peale Isaac Asimovi "Igaviku lõpu" lugemist, oli minu hing ulmele antud. Siis nimetati sellist kirjandust teaduslikuks fantastikaks. Ja teaduslikul fantastikal on omadus tekitada küsimusi ja panna mõtlema.

Kas tehisintellekt on meie abi või häving? Kas sekkumised inimkonna minevikku tooksid meile parema oleviku ja tuleviku? Või keeraksime hoopis hullemini kõik hunnikusse? Kas inimkond eksisteerib tulevikus? Millised oleksid võimalused inimeste edasiseks eksisteerimiseks? Kas meie elu on mõnes teises paralleeluniversumis hoopis teistsugune? Millised oleksid ajarändude võimalikud mõjud praegusele reaalsusele?


Peale Asimovi teiste lugude lugemist mõtleks veel :

Mis sai väikesest neandertali lapsest Timmyst ja tänapäeva inimesest Edith Fellowesist peale ajas tagasiminekut 30 000 aasta tagusesse ürgühiskonda? Oli neil võimalik ellu jääda ja kui, siis kuidas see oleks toimunud? Kas tänapäeva inimesel oleks võimalik leida neandertali inimestega ühist keelt? Vähemalt neist aru saada ja ennast arusaadavaks teha? Mis sai peale Igaviku lõppu? Kas inimestel on tulevikku? Millised oleksid paralleeluniversumites meie võimalikud elud ja saatused? Näiteks Stehpen Hawkinsi ja Isaac Asimovi omad? Kas Maa peale Välisilmade loomist jääkski isolatsiooni ja känguks? Kas inimkonna ainus tulevik on minna tähtedele, kuni on veel võimalik?

Neile ja teistele küsimustele saame võimalikud vastused kogumikust "Isaac Asimov 100", mis on austusavaldus tuntuima ulmekirjaniku 100. sünniaastapäevaks. Eesti autorid on kirjutanud Isaac Asimovi tegelastega ja tema maailmates toimuvad (jätku)lood.

Mulle meeldis väga „Tegi-tegi-tegi-tuld”, kus Triinu Meres kirjutab Edith Fellowesi ja pisikese Timmy võimalustest ürgühiskonnas ellu jääda. Kui tähtis on alati enne teele asumist pakkida kaasa kõik eluksvajalik, eriti arvestades aega ja kohta. Õigesti komplekteeritud pagasiga võib saavutada suurt populaarsust.

Ja muidugi Asimovi robotid. Mis juhtub siis, kui inimene otsustab anda robotile emotsioonid. Kuidas käitub robotiema, kelle pesamuna on ohus. Milline oleks purjus robot? Aga suur kari purjus roboteid? Kas robootika kolm põhiseadust ja nullseadus töötavad alati või satuvad teatud tingimustes omavahel vastuollu? Saame lugeda robotiõiguslaste liikumisest ja milline on tulemus, kui anda masinale inimõigused. Robopsühholoogil Susan Calvinil on raamatus käed tööd täis, sest Indrek Hargla loos „Õnnelik robot” näemegi, kuidas hakkaksid ennast üleval pidama masinad, kellele on antud inimõigused. Tea Roosvaldi loos „Jänesehautis” saame kaasa elada robotile, keda on programmeeritud uskuma, et ta on emaks minirobotitele ja seega asub ta oma hüpoteetilisi lapsi kaitsma ning Reinar Andersoni loos „Heategu” peab robot Nestor rinda pistma robootika seadustega.

Robootika kolm põhiseadust on reeglid, mille mõtles välja Isaac Asimov ise. Reeglid ilmusid esmakordselt 1942, aastal Asimovi lühijutus „Runaround”. Need kolm reeglit on järgmised :

1.Robot ei tohi oma tegevusega ega tegevusetusega inimesele kahju teha.

2.Robot peab alluma inimese antud käsule, kui see ei lähe vastuollu esimese seadusega.

3.Robot peab kaitsma oma olemasolu, kuni see ei ole vastuolus esimese või teise seadusega.


Peale nende kolme seaduse mõtles Asimov hiljem välja ka nullseaduse :

0. Robot ei tohi oma tegevusega või tegevusetusega inimkonnale kahju teha.


Kuidas siis ikka jääb tehisintellekti arendamisega, robootika kolme seadusega ja positroonilise ajuga?

Ja kas me vaatame üles tähtede poole või oma peopessa?






Ain Kütt "Risti soldati mõistatusSagadi paruni mõrvalood"

Sagadi mõisa muuseumijuht, ajalugu õppinud Ain Kütt võttis kätte ja kirjutas asjadest, millest ta midagi teab, lisades sinna juurde omajagu fantaasiat ja põnevust. Tulemuseks oli täitsa tore ja köitev lugemine, eriti kui mitmed tuttavad kohad ja mõisahooned silme ees, olgugi et loo tegevus toimus juba 19.sajandi alguses. Tollane Sagadi mõisahärra von Fock kohkub isegi ära, kui selgub, et peab võtma vastutuse tema mõisamaadel toimunud mõrva lahendamise eest. Seisus ja amet seda aga kohustasid ja nii hakkas asi pikapeale ja usaldusväärsete sõprade abiga lahti harunema.

Raamatus on toredasti kirjeldatud tollaseid olusid ja seisusele vastavaid käitumisnorme ehk, mis sobis ühele aadlile ja mis mitte, nagu ka see, mis kohe mitte ei olnud lubatud ühele eestlasest talupojale. Värvikust lisab Annikvere mõisapreili, kes laias maailmas juba seiklemas käinud ja kohalike jäikade etiketireeglite peale vilistab.

Autor on lubanud ka järge, kui esimesel raamatul hästi minema hakkab, mina jään seda igatahes ootama.








Inge Mehide „Keskeakruiis : elu parim aasta” 

Värvikalt ja humoorikalt kirja pandud lugu sellest, kuidas keskikka jõudnud paar tegi tööga lõpparve ja siirdus aastaks reisima. Raamat annab hea võimaluse laiendada silmaringi ja näha nende pilgu läbi hoopis teistsugust maailma. Tore on näha sedagi, et headus ja külalislahkus ei ole veel siit ilmast kadunud.







Andrei Hvostovi “Kirjad Maarale”

Eesti kirjandusest meeldis Andrei Hvostovi “Kirjad Maarale”. Selle ma kingiksin kõigile noortele: minu arust nii hästi selgitatud nõukogude aeg ja elus ettetulevad eetikaküsimused.





                                                               

Veronika Kivisilla "Kuni armastus peale tuleb" 2018

Veronika Kivisilla tähelepanekud elust enesest. Autor on osanud märgata igapäevaelus pisiasju ja toredaid juhtumisi ja need ka kenasti kirja pannud. Minule oleks vast meelepärasem olnud, kui raamat oleks alanud varasemast ajast ja liikunud hilisemasse, aga oli vastupidi. Seda sellepärast, et autori lapsed läksid raamatu edenedes aina nooremaks. Plusspunktid kujunduse eest, ilus raamat nii seest kui väljast.


















Sõsara sõrmeluud: naised eesti muinasjuttudes” 2018

Raamatu on koostanud ja muinasjutud ümber jutustanud folklorist Merili Metsvahi. Muinasjutud on Eesti Rahvaluule Arhiivist aastatest 1888-1955, valdavalt seni avaldamata. Muinasjutud on naturaalsed, mõnusas eesti keeles ja keerutamata väljenditega. Jah, tänapäeva õrnahingelistele inimestele võivad jutud kohati isegi julmad tunduda, aga selle häda ma paigutaksin pigem snobismi ilmingute hulka.
Väikelastele polegi muinasjutud mõeldud. Vanusepiirang ütleb 11-111. Kui lugedagi nooremale lapsele, siis peaks tundma last ja olema veendunud tema kõrgemas arengutasemes, 
kui vanustmööda lubatud. 

Selleks, et raamatu vastu huvi tunda, piisas mulle sellestki, et muinasjutud on naistekesksed. Kui aga sellele on vaja lisaks veel midagi põnevat, siis
  • eesti muinajutud lubavad väita, et kunagine ühiskond on olnud üsna matriarhaalne, 

  • et naised on ühiskonnas olnud arvestataval positsioonil,
  • et soosuhted olid hoopiski teistsugused, kui 19. sajandi sotsiaalsed muutused neid vormisid.
Eriti laheda sõnakasutusega on setu muinasjutud. Neid muinasjutte on hoidnud kirjaoskamatuse hilisem kadu kui mujal Eestis, ning see lasi muinasjutu kõnekujunditel suust suhu liikudes ilmekuse säilitada.








Henrik Visnapuu “Kirg ja kodumaa”, 2017

Luulekogudest meeldis mulle Henrik Visnapuu “Kirg ja kodumaa”, kuna see sisaldas suure valiku luulet ja Vallo Kepi kirjutatud paljude fotodega eluloo: Eestist läbi Geislingeni USA-sse, kõikjal saatsid Visnapuud tema kaunid muusad.





Edasi.org : innustav & hariv ajakiri 

Minu selle aasta vaieldamatult positiivseim lugemisavastus ja -elamus. Ajakiri on rahuliku ja selge
kujundusega, meeldivate artiklite annotatsioonidega, laseb lugejal otsustada, millise sisuga artiklit lugeda või siis ehk isegi, et millise sisuga artikli temaatika on just mulle arusaadav. Ei mingit kaubandusreklaamiga lämmatamist või vaatamind klantspildiga näkku hüppamist. Pakutakse igapäevaselt puudutavaid teemasid – ühiskond, ettevõtlikkus, kultuur, elustiil.

Olen nõus ajakirja lugeja kommentaariga: “Artiklites ei esitata lihtsalt infot, vaid sünteesitakse, lugeja saab läbimõeldud asja, et panna see pusletükk oma maailmapilti. Usaldusväärsed kaastöötajad, tekst pole liiga pikk ega ka mitte liiga raske, jõukohane lugemine erinevate alade inimestele. Mõjutab maailmapilti, paneb tahtma olla parem.”












































































Kommentaarid