Lugemispäevik

Raamatu minategelane on õpetajana töötav Erika, kes soovib koolivaheajal aja maha võtta ja end lõpuks ometi korralikult välja magada. Reaalsus on see, et kõik siin elus ei lähe alati päris nii nagu soovid. Loo tegevus toimub nädala jooksul ja keskendub kahe lapse, ema ja isaga pere tegemistele. Pereringis tehakse ettevalmistusi tütre sünnipäevaks. Kõrvalepõikena on kirjeldatud õpetajatest kolleegide külaskäiku Erika juurde ja koolimajas toimuvat pisut veidra loomuga koolitust. Raamatu alguses leiab aset äpardus, mille tõttu saab tütre sünnipäevale kutse lasteaiakaaslane, kes sinna sugugi oodatud pole. Kohati häiris see, et soovimatu lapse sünnipäevale saabumise teemat on nii pikalt käsitletud. Ootasin, et pea terve loo vältel jutuks olnud sündmuse kulminatsiooniks peol tõepoolest midagi üllatavat juhtub, aga selles osas pidin pettuma. Tegelikult ei juhtunud. Kõlama jäi mõte, et hirmul on suured silmad ja lahendused tegelikkuses lihtsamad kui arvata oskame. Veidi imestama pani, ...

Raamat algab stseeniga, kuidas Helsingi kesklinnas, ühelt maja katuselt, tulistab noor mees valimatult inimesi. Ta tahab, et maailm pööraks tähelepanu keskkonnaprobleemidele. Tema nimi on Aslak. Romaani siduvaks teemaks on keskonnaalane globaalne vastutus, mille teadvustamise nimel tegutseb ülikoolis töötav keskkonnaaktivistist Laura ning  ka tema mees- arhitektina töötav Eerik. Laura sünnitab kaheldes, üksnes vastu tulles oma mehe soovile, kuid tegelikult pelgab emadust tänu enda lapsepõlves kogetule. Autor kirjeldab peamiselt ema ja tütre silmade läbi, kuidas üks perekond teineteisest kaugeneb ning lapsed saavad küll tähelepanu, kuid vähe tuge probleemide tekkimisel. Õrnahingeline Aslak, kes on juba väikelapsena teistmoodi ning aktiivne, elurõõmus ja hiljem mässumeelne Aava, poeg ja tütar. Aslak saab teisemeeas depressiooni diagnoosi, kuid sobivat abi mitte, elab eraklikult ning suhteid loob vaid virtuaalselt, oma pere ta ignoreerib. Aava lahkub esimesel võimalusel kodust nin...

Pean ütlema, et raamatut „Mäng mõisa peale“ kätte võttes oli Kersti Kivirüüt minu jaoks tundmatu nimi.   Vikipeediast võib lugeda tema kui kirjaniku kohta järgmist: Kirjanikuna esindab Kersti Kivirüüt etnohorrori žanri. Tema teostes toimuvad sündmused peamiselt tänapäeval. Moodsasse olmereaalsusesse põimuvad müstilised olendid ja paranormaalsed nähtused. Lävepiir selle ja tolle ilma vahel on Kersti Kivirüüdi teostes hägustunud. Loomingulist ainest ammutab Kersti Kivirüüt eesti rahvaluulest ja kohapärimusest. Kõnealune teos oli siiski midagi muud ja paranormaalsed nähtused ning   etnohorror jäävad tema teistesse teostesse („Okultismiklubi“, „Kakukabel ja teisi tondijutte“, „Värav“). „Mäng mõisa peale“ viib meid hoopis 19.sajandi Tartusse, kus veedab „jõudeelu nautiva aadliku väsitavat logelemist täis argipävi“ ennast krahvina esitlev iirlane Sean O`Donnell. Endisel Corki tänavate varaste krahvil on usalduslikud suhted nii kohaliku põlisaadli kui mittesakslaste esindajate...