"Ehkki Juhan oli väga õrnatundeline ja närviline, et ma vahel temaga nagu lapsega pidin ümber käima, tuli teda tihti parandada tema esimeste kirjanduslike katsete pärast, nii et ta kurva ja mossis näoga minust eemaldus."
Nii kirjutab Jakob Liiv oma 1936. a välja antud mälestuste raamatus oma nooremast vennast.
Jakob Liiva kirjanduslik pärand ei ole vast nii kaalukas, kui Juhani oma, kuid Rakvere ja eriti Väike-Maarja kandi kultuuriloos on tema panust raske alahinnata. Mistõttu võib ka tema mälestusteraamatut lugeda nagu ajaloo õpikut, mis selle kandi elust-olust ja eriti haridus- ja kultuuriloost väga hea ettekujutuse annab.
Oma perekonna lugu teab Jakob jutustada peale Põhjasõja aegsest ajast peale ning kogu helge lapsepõlve lugu koos sellega kaasnevate põnevate seikadega perekonna elust on raamatus kenasti kirjas. Samuti nagu tema kooliõpetajaks saamise lugugi.
Tulles jõukast ja eesrindlikust Lõuna-Eestist, hämmastas Liiva siinse Tallinna ümbruse elu mahajäämus: "Aegamisi hakkasin tundma, nagu oleksin keskaega sattunud", kirjutab ta. Kuid ettevõtlik ja kõrgete vaimliste huvidega noor mees asus ise kohalikku elujärge parandama ning hoolimata vastuolust kiriku ja mõisnikega, saavust rahva lugupidamise, austuse ja armastuse.
Aja ja olude sunnil tuli Liival koos Koonu õpetaja Kaarel Krimmiga 1887. a suvel Venemaale nö keelepraktikale sõita. Tutvunud sealse elu-oluga, hakkas Liiv Eestimaa venestamise ohtusid nägema:
"Nüüd tuli see pilt mu silmade ette, mis küla peol ja selle järeldusel nägin. Ah siis meid tahetakse aja jooksul niisuguse rahva sarnaseks teha, et meie noorsugu mütsi teise kõrva peale asetab, lõõtsharmoonika käes ja viinapudel taskust välja vahib, küla vahel hulgub. Et meie rahvas venestuse hädaohtu märkama hakkaks, selleks oleks tarvis ta silmad avada."
Venemaa oli noortele Eesti poistele üldse üks suur "imedemaa". Näiteks tasub lugeda, mida venelased siis tegid, kui neil laut sõnnikut täis sai :)
Perega Rakveresse kolides oli Jakob Liiv juba eakas mees, kuid plaanist siin tagasihoidliku pangaametnikuna vanaduspõlve veeta, ei tulnud midagi välja. Ajad olid keerulised – maailmasõda, vabadussõda – ja andsid alust veel mitmeteks seikluslikeks momentideks. Ka linnapea amet langes Eestile väga raskele ajale, mis juba 60-ndates aastates kehva tervisega mehele kerged polnud. Ja kui tuli kindral Tõnissoni käsk linnapeale sõdurite väljakäigukohtade puhastamata jätmise eest 10 päevaks aresti määrata, võttis Liiv selle vastu rahulikult mõeldes "et nüüd saab mõned päevad puhata". Rakvere teatri ehitamine oli siis veel ees...
"Noor-Eesti" trükk Tartus 1936
Nii kirjutab Jakob Liiv oma 1936. a välja antud mälestuste raamatus oma nooremast vennast.
Jakob Liiva kirjanduslik pärand ei ole vast nii kaalukas, kui Juhani oma, kuid Rakvere ja eriti Väike-Maarja kandi kultuuriloos on tema panust raske alahinnata. Mistõttu võib ka tema mälestusteraamatut lugeda nagu ajaloo õpikut, mis selle kandi elust-olust ja eriti haridus- ja kultuuriloost väga hea ettekujutuse annab.
Oma perekonna lugu teab Jakob jutustada peale Põhjasõja aegsest ajast peale ning kogu helge lapsepõlve lugu koos sellega kaasnevate põnevate seikadega perekonna elust on raamatus kenasti kirjas. Samuti nagu tema kooliõpetajaks saamise lugugi.
Tulles jõukast ja eesrindlikust Lõuna-Eestist, hämmastas Liiva siinse Tallinna ümbruse elu mahajäämus: "Aegamisi hakkasin tundma, nagu oleksin keskaega sattunud", kirjutab ta. Kuid ettevõtlik ja kõrgete vaimliste huvidega noor mees asus ise kohalikku elujärge parandama ning hoolimata vastuolust kiriku ja mõisnikega, saavust rahva lugupidamise, austuse ja armastuse.
Aja ja olude sunnil tuli Liival koos Koonu õpetaja Kaarel Krimmiga 1887. a suvel Venemaale nö keelepraktikale sõita. Tutvunud sealse elu-oluga, hakkas Liiv Eestimaa venestamise ohtusid nägema:
"Nüüd tuli see pilt mu silmade ette, mis küla peol ja selle järeldusel nägin. Ah siis meid tahetakse aja jooksul niisuguse rahva sarnaseks teha, et meie noorsugu mütsi teise kõrva peale asetab, lõõtsharmoonika käes ja viinapudel taskust välja vahib, küla vahel hulgub. Et meie rahvas venestuse hädaohtu märkama hakkaks, selleks oleks tarvis ta silmad avada."
Venemaa oli noortele Eesti poistele üldse üks suur "imedemaa". Näiteks tasub lugeda, mida venelased siis tegid, kui neil laut sõnnikut täis sai :)
Perega Rakveresse kolides oli Jakob Liiv juba eakas mees, kuid plaanist siin tagasihoidliku pangaametnikuna vanaduspõlve veeta, ei tulnud midagi välja. Ajad olid keerulised – maailmasõda, vabadussõda – ja andsid alust veel mitmeteks seikluslikeks momentideks. Ka linnapea amet langes Eestile väga raskele ajale, mis juba 60-ndates aastates kehva tervisega mehele kerged polnud. Ja kui tuli kindral Tõnissoni käsk linnapeale sõdurite väljakäigukohtade puhastamata jätmise eest 10 päevaks aresti määrata, võttis Liiv selle vastu rahulikult mõeldes "et nüüd saab mõned päevad puhata". Rakvere teatri ehitamine oli siis veel ees...
"Noor-Eesti" trükk Tartus 1936
Kommentaarid
Postita kommentaar