Taas on aeg teha kokkuvõtteid läinud aastal loetu kohta ja jagada muljeid lugemist väärt raamatutest teiste blogikülastajatega. Usutavasti leidub sõelale jäänud raamatute valikus huvipakkuvat igale maitsele ja miks mitte mõni neist lugemiseks kätte võtta.
Juta Kivimäe „Suur tuba“
Leigi soovitab:
See lugu on äärmiselt detailiderohke ja kujundlik, samas informatiivne justkui entsüklopeedia. Raamatus puudub dialoog, jutustajaks on väike juudi päritolu tüdruk Mintsi, kes saadetud peale vanemate lahutust vanaema-vanaisa juurde Tartusse elama. Seal tunneb ta ennast turvaliselt ja hoituna, vaatamata sellele, et elu sõjajärgses Eestis, pead ja jalad koos ühiskorteris, on kõike muud kui lihtne. Koolimineku ajaks, aga viib elu ta Tallinna Nõmmele, kust vanavanemate juures elatud aeg veelgi armsam tundub. Mitmed Lauliku ja Pargi tänava elanikud on otsekui välja mõeldud tegelased: härra Põlluaas, ehteid valmistav ühiskorteri tädi, vürstiperekonnaga seotud Kassimoor Sašenka jt. Raamat annab ka hea ettkujutuse Eesti juutide eluolust, kommetest, rasketest valikutest enne ja olelusvõitlusest peale sõda.
Tiina(K) kiidab:
Romaani peategelaseks on Johannes-Vares Barbarus - luuletaja, arst ja Eesti okupeerimise järel moodustatud nö rahvavalitsuse peaminister, hilisem ENSV Ülemnõukogu Presiidiumi esimees. 1946. aastal leiti ta oma vannitoast surnuna. Barbaruse surma asjaolud olid segased ning sellest esitati mitmeid eri versioone. Üks, mida esitas toonane võim ning muud jutud, mida sosistas rahvasuu.
Toetudes naisele jäetud hüvastijätukirjale, jutustab Kivastik Barbaruse elukäigust oma loo. Loo sellest, kuidas ja miks asjad traagilise lõpuni jõudsid. Kuidas kodanlusevastased vaated, soov olla imetletud ning tähelepanu keskpunktis, tahtmine olla privilegeeritud ning elada jõukalt viisid mehe poliitmängu, mis väljus vastuvõetavatest piiridest ning millest enam loobuda ei olnud võimalik.
Huvitav lugemine ajaloohuvilisele, olles seejuures ladus, kerge ja inimlik. Pakub lisaks Barbaruse elukäigule mõnusaid ajastutruid pildikesi.
Ilmar Taska "Elüüsiumi kutse"
Tiina(K) soovitab reisida raamatuga tulevikku:
Tiina(K) soovitab reisida raamatuga tulevikku:
Kas tulevik on tõesti selline, et reaalsed inimsuhted on aina haruldasemad, ning tehnoloogia võimaldab meil kohtuda ja vestelda kellega vaid soovime, ka ajaloo suurkujude ning filmitähtedega minevikust? „Elüüsiumi kutse“ just sellist maailma kirjeldabki, ning tõtt öelda, ega see enam nii ulmeline ei tundugi.
Elüüsium.com on virtuaalne keskkond, kus valides tegelaskuju, saad temaga kohtuda ning vestelda. Virtuaalprillid tekitavad tunde, nagu toimuks kõik päriselt. Algorütmid panevad tegelaskuju vastama su kõigile küsimustele nii, nagu kujuteldav inimene tõenäoliselt vastaks ja liigutama nõnda nagu just tema seda teeks. Vaid maitse, lõhn ja puudutus on see, mis puudu jäävad ning igatsust tekitavad.
Minevikustaaridega on lihtne – nad on surnud, ega saa oma virtuaalteisiku osas arvamust avaldada. Keerulisemaks läheb lugu, kui programmi sisestatakse ka elava filmistaari teisik.
Pealtnäha süütu meelelahutuskeskkond on ka ohtlik – see manipuleerib inimestega, kontrollib ja nõrgestab niigi hapraid inimsuhteid.
Kaasahaarav ja mõtlemapanev teos. Pisut hirmutavgi.
Reedale meeldis:
Mõni aeg tagasi ilmus Tiina Jõgeda poolt samuti Muhvi meetodil kokku pandud raamat „Kiri iseendale : mida ma tean nüüd“ justkui psühhoteraapias levinud võtte rakendamisena argielus. Nüüd on siis kaante vahel uus valik tuntud inimeste pöördumisi oma lapse- või noorepõlve MINA poole. Teraapiat see seltskond vaevalt et vajab, pigem olid nad nõus võtma sellise väljakutse vastu. Noore MINA vanuse sai iga kirjutaja ise valida. Noorim oli vist 4-aastane, enamik pigem „ellu astuja“ eas, mõni saanud just nooreks lapsevanemaks, aga Hendrik Relve saadab kirja vanale MINALE, st tulevikku. Valdur Mikita sulest on raamatus kaks kirja: 4-aastane Valdur kirjutab ka vastuse, Hiiglasele.
Ühes kirjas on Sina austavalt suure algustähega. Jürgen Rooste alustab uljalt: “Tere, väike lollpea!“. Kauksi Ülle laseb käiku puntra oma hüüdnimesid: Lats, Pihupää, Tirga, Orrav, Väiku Jaan. Kirjad on hellad, veidi semulikud, õlale patsutavad, positiivsed, mitte liiga manitsevad, pigem julgustavad, muhedad. Törts eneseirooniat ka sekka.
Ja neist kirjadest mureneb päris toredaid mõttekeerutusi ja tõdemusi.
„Märka, kes on sinu võrgustikus. Kes on sinu inimesed?“ (Kertu Saks)
„Üldse, usalda oma vaistu. Käivita kujutlus ja tahe, aga usalda vaistu. Tüür on tähtsam kui mootor. Hoia tundlad õieli ja väldi ilmseid ohte.“ (Peeter Laurits)
„Teede ristumiskohas vali see, milles on südant. Isegi kui kumbki tee ei vii kuskile.“ (Piret Päär)
„Pisarad on kõige parem puhastusvahend. Kui sul iganes raske on, siis õpi uuesti nutma. Kes oskab nutta, oskab ka naerda ja lõhnata nagu vihmajärgne mets.“ (Peeter Laurits)
„Riski ja hüppa! Hüppa alles siis, kui tead, mis sind ees ootab. Hinda vabadust!“ (Sirje Kiin)
„Karda inimesi, kes teavad vastuseid, kuidas õigesti elada. Mõned kõige paremad, südamlikumad, soojemad inimesed…… ei tea veel täpselt, mida oma eluga pihta hakata. Mõni läheb nõndaviisi haudagi, viib selle otsimisetunde, teelolemise endaga teispoolsusesse kaasa.“ (Jürgen Rooste)
„Hea lugu võib päästa maailma.“ (Piret Päär).
Üllatuslikult soovitab tuntud sõnapoksija Jürgen Rooste noorel MINAL valmistuda võitluseks, omandades poksi, taipoksi või maadluse põhitõed. Kas elukogemused ongi võtnud usu sõna jõusse?
Antakse edasi ka vihjeid, kuidas siis ka palju vanemana elada on.
„Ja ma kinnitan sulle, et kõik on hästi. Olen rõõmus ja tänulik. Andku see sulle julgust edasi minna. Kõnni rõõmsal meelel oma teed. Olgu sul julgust elada ja armastada.“ (Annika Laats)
Vahel käib ju kirja lõppu ka Post Scriptum. Nii ka raamatus.
„PS. Joosep palus mul sulle siiski ka midagi kasulikku edasi öelda. 2009. aastal osta bitcoine. Ah jaa, Joosep on su poeg.“ (Annika Laats)
Kimpu on seatud 28 kirja. On millele kaasa mõelda ja pärast mõttes sõnastada 29. kirja - enda noorele MINALE.
Elo Selirand “Tormi märgid”
Gooti stiilis põnev krimiromaan, mille tegevus toimub 19. sajandi Eesti
mõisas. Seega ka põnev (pseudo)ajalooline romaan. Aastaajaks pime
sügisaeg, lootusetu november, õhkkond sünge ja kurjakuulutav. Tegelasi
igat masti, (kaasaarvatud vaimud), igast ühiskonnaklassist ja enamustel
kahtlased saladused, Peategelasteks mõrvari(te) jahtimisel talutüdruk ja
vürstitar, kelle äpardumistele ja õnnestumistele saame kaasa elada
terve loo vältel. Kogu lugu köidab ootamatute sündmuste ja
tegevuskäiguga, lisaks värvikad tegelaskujud, tume ja salapärane õhkkond
ja omapärane ning huvitav keelekasutus.
Urve raamatusoovitus:
Autori eelmine raamat “Verihurmade aed” meeldis ja ootasin järgmist raamatut, milleks tuli “Portselanist nael”, kus kaks tegelast räägivad oma lugusid suhetest, sõprusest, sõltuvusest. Suhted mehe - naise vahel, suhted vanemate ja laste vahel, suhted ebakindlusest ja meelerahust. Aga ka suhted ja suhtumine maa- ja linnainimestesse.
Kui oleks ka inimesed sellised pikad, sirged ja tugevad kui naelad.
Pille Simon "Murakamoos"
Iivi soovitab lugeda:
Raamat räägib kenast keskealisest naisest Marjust, kes tundub igati ontlik perenaine olevat. Tema noor abikaasa ajab linna äriasju, Marju ise suvitab aga päranduseks saadud metsatalus, kus usinasti metsaande kogub ja nendest kõiksugu keediseid, leotisi vaaritab. Idüllilist vaikelu rikub uudis leitud surnukehast. Konstaabel Madis Uhtras asub juhtumit uurima ning avastab, et ka varem on sealkandis mehi kaduma läinud. Nii nagu külades ikka juhtub, on ka seal üks uudishimulik ja kõiketeadev mammi, kes teeb vihje, et kõik kadunud mehed on Marjuga tuttavad olnud...
Eesti autori kohta päris ladusalt kirjutatud psühholoogiline põnevik, parajalt pikk ja põnevustki jätkus omajagu.
Leelo soovitab soojalt:
Tõnu Õnnepalu “Viimane sõna” : “Meil on ju see üks elu, nagu žetoon, mille mängulauale heidame. Kohe roobitseb krupjee nad kokku. Võit, kaotus? Lõpuks, ükskõik – oli see hetk erutust, ootust, silmade sära ja südame kloppimist, oli see hetk, kui kõik oli võimalik : elu.” Võtad aga mõne Õnnepalu teose ja saad sealt nii palju ainest mõtiskluseks ja südamekinnituseks (tuleb see apteeker Oskar Lutsu “Tootsi pulmast” meelde). See konkreetne teos on eriti aforistlik, sest toimetaja on valinud Õnnepalu varasemaist teostest katkendeid, mida autor laiendab ja kommenteerib.
Iivi luges:
Meelde on jäänud veel ka Olav Osolini lõbus krimijutt „Kus lendab part”.
Kaks saamatut politseinikku Samuel Part ja Mart Sapiste on saadetud Võrumaa metsade vahelt leitud surnukeha uurima. Sealt saabki alguse paras jant, kus veidi ka naljakat põnevust, mis kohati itsitamagi paneb. Sekka on toodud ka mõni tuntud tegelane.
Kiire, kerge ja muhe lugemine, aga päris krimiromaani mõõtu siiski välja ei anna.
Loe ka Tiina (K )postitust
Lada lugemissoovitus:
Lauri Räpi luule- ja lühiproosa vormis kogumik mõjub kui puhastustuli. Tema mõtisklused ja mälestused viivad meid rännakule läbi elu täis igatsust ja lootust, rõõmu ja kaotusvalu. Loodetavasti aitavad tema sügavamõttelised tekstid korrakski end eemale tõmmata igapäevaelu tormamisest, panevad rohkem märkama ja hoolima, aitavad mõista lihtsate asjade võlu ning tunda elus olemise imelist tunnet.
Käesolevate
päevadega
tasume me
homsete eest üüri
nii eilne
eilse peale
me laome
oma elumüüri
päevadega
tasume me
homsete eest üüri
nii eilne
eilse peale
me laome
oma elumüüri
Leelo lugemiselamus:
Kärt Hellerma novellikogu “Üks päev minu ema elust” : tugevalt autobiograafiline ja seega mu lemmik - siin saavad kokku hea kirjanik ja elulookirjandus.
Kommentaarid
Postita kommentaar