Peruus 1971. aastal toimunud 91 hukkunuga lennuõnnetuses ainsana ellu jäänud Juliane Koepcke jutustab oma uskumatu pääsemise loo. Alles nelikümmend aastat peale õnnetust on ta valmis rääkima sellest, mis tegelikult juhtus. Seni ajakirjanduses ilmunud artiklitel on olnud tõega vähe ühist.
Juliane Koepcke sündis 1954. aastal Peruus Limas saksa bioloogide peres. Kui Juliane oli 14-aastane, kolis nende pere elama Amazonase vihmametsa. Tema vanemad rajasid sinna Panguana uurimisjaama, et sealses rikkalikus looduses teadusuuringuid läbi viia.
17-aastase neiu idülliline lapsepõlv lõppes ootamatult jõululaupäeval 1971. aastal, kui ta oli äsja lõpetanud keskkooli. Järgmisel päeval pärast lõpupidu koos emaga Limast Panguanasse naastes sattus nende lennuk äikesetormi ja purunes välgutabamuse tagajärjel 3200 meetri kõrgusel. Äkitselt oli Juliane väljaspool lennukit, turvavööga lennukiistme külge kinnitatuna maa poole langemas, nähes puude latvasid nagu brokolipäid vastu keerlemas. Ja siis saabus pimedus...
Järgmisel päeval teadvusekaotusest ärgates leidis ta end lebamas mudasel maapinnal oma istme peal, ümberringi kõrgumas vihmamets. Loomulikult mõistis ta, mis oli juhtunud. Kuid ta ei mõistnud seda, kus olid siis teised ja kus oli ema, kes oli lennukis istunud tema kõrval. Seljas vaid õhuke suvekleit, jalas üks sandaal, prillid kadunud, vasak silm kinni paistetanud, kehal kaks haava, peapõrutus, kaelavigastus ja rangluumurd – nii ajas ta end vaevaliselt püsti ja asus otsima väljapääsu džunglist. Hiljem selgus, et tal oli ka põlve ristatisideme rebend, millega on liikumine teoreetiliselt võimatu. Toitudes vaid mudasest veest, magades vihma käes ja putukaparvede keskel, otsis ta üksteist päeva teed tsivilisatsiooni.
Vihmametsas ekseldes mõtles Juliane sageli sellele, et tema ellujäämisel võib olla mingi suurem eesmärk ja tema elu on millekski enamaks. Looduslapsena andis ta endale lubaduse pühenduda looduse kaitsmisele, kui džunglist imekombel pääseb.
Raamatust saab teada sedagi, mis võis tema kukkumist leevendada, mis aitas tal džunglis ellu jääda ja kuidas ta lõpuks päästeti.
Pärast õnnetust ei olnud miski enam endine. Lisaks hirmudele ja õudusunenägudele pidi ta toime tulema ka kõikjal varitsevate ajakirjanikega ja tema kohta kirjutatud väljamõeldistega. Kõigest hoolimata jätkas vapper naine oma teed. Oma vanemate eeskujul õppis temagi Kieli ülikoolis bioloogiat ja siirdus Panguanasse tegelema teadusuuringutega.
Raamatust jäi kõlama Juliane mõte, et loodus saab väga hästi hakkama ilma inimeseta, kuid inimene ilma looduseta mitte. Seega tuleb seda hindamatut vara hoida. Et päästa Peruu vihmametsa hävitamisest, tegutses ta väsimatult selle nimel, et Panguana kuulutataks looduskaitsealaks. Praeguseks on see ka teoks saanud: https://panguana.de/?lang=en
Kommentaarid
Postita kommentaar