12.1.17

Meelis Friedenthal „Inglite keel”

http://www.apollo.ee/media/catalog/product/cache/1/image/530x751/17f82f742ffe127f42dca9de82fb58b1/9/7/9789985337004.jpg
Juba eelmist romaani „Mesilased” lugedes saatis mind tunne, et Friedenthal omab mingit erilist keeletunnetust ja sidet sõnadega toimetamisel. Mingi seletamatu lummus loetust on jäänud tänaseni mällu. Nüüd siis on põhjust oletada, et ehk on just selleks salakeeleks inglite keel. 

Raamatus on olulisel kohal RAAMAT. Ühelt poolt on see ühe salapärase käsikirja võimaliku Tartus raamatuks saamise lugu, teisalt raamatute uurimisele pühendumise lugu. Palju on erinevate ajastute mõtlejate-ütlejate arutlusi sõna deemonliku ja ingelliku olemuse üle, olenevalt sellest, kes ja millise eesmärgiga sõna on valla päästnud. Universaalse salakeele loomise katseid saadavad taas arutlused jumaliku ja deemonliku olemuse üle. 

Ajad on raamatus omavahel müstilisel moel seotud. Sajandite tagused tegelased-sündmused ilmuvad äkki kasvõi vihjena välja tänapäevas, põhjustades kõhedust, et kõik siin elus ei ole mõistusepäraselt seletatav. Deemonlik Titivillus-torupillimängija pole üksnes hämaratel aegadel võimekas segaduse külvaja, tema mõjuvõim sekkub ka uuema aja armastusloo kulgu.

Friedenthal on meisterlik tegevuspaikade kirjeldaja, luues mõjuvaid sõnapilte. Samamoodi värvikas on teoses kujutatud paberile hinge sisse timmimine-tempimine, päris nõiakunsti moodi stseenid. Autor jätab mitmetasandilise loo otsad ninanipsuna valla – lugejale edasiarutlemiseks.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar