28.4.15

Mari Saat "Matused ja laulupeod"

Kirjastus Petrone Print alustas 2011. aastal mälestustesarja "Aja lugu", kus tuntud inimesed meenutavad oma lapsepõlve.

Kõige nooremate autorite Kristiina Ehini "Paleontoloogi päevaraamat" ja Viktoria Ladõnskaja "Lasnamäe valge laev" tuletavad meelde vastavalt 1980-ndate elu Raplas ja Lasnamäel, kõige vanemate Nasta Pino "Seal, kus rukkiväli" ja Ene Hioni "Valged varesed" 1930-ndate Setumaal ja küüditamisjärgset lapsepõlve Venemaal. 

1970-ndad on kajastatud Andrei Hvostovi "Sillamäe passiooni", Loone Otsa "Mustamäe valsi" ja Kati Murutari "Projektilaps Pärnust" veergudel. 

Teistest eristub Maimu Bergi "Moemaja", kes on kirjutanud oma töökohast nõukogudeaegses "Silueti" toimetuses. 

2015. aastal on seni viimati ilmunud "Matused ja laulupeod". Majandusharidusega kirjanik Mari Saat sündis 1947. aastal Tallinnas ja sealt need mälestused algavadki. Lai silmaring teeb lihtsad seigad huvitavaks, autor nagu kooks võrku üle nende, haarab esivanemate mälestusi, põimib need tänapäevase elutarkusega. Mida ta 1950-1960ndail aastail nägi: Pirita motospordivõistlused, tsaariaegne lapsehoidja, David Vseviovi isa, teismelised üksi Leningradi reisimas, küüditatute tagasitulek Venemaalt, käpakil Hruštšovi järgi tehtud Zaporožets, suletud mererannad, KGBlaste pilk, suhkrusabad, taksosabad, kommipuudus ja kohvipuudus, sügisene kartulivõtt majandites, suurmeeste matused. Ja nende väikeste mälupiltide küljest tõmmatakse võrdlused kaasaega: "Nüüd ei ole suurmeeste matused enam sündmused, või õigemini ei ole enam suurmehi, keda oleks mahti taga nutta. Oma riik on ja rahvas rabeleb, igaüks oma olelusvõitlust selle riigi sees. On kuulsused, aga need ei ole enam nagu rahvuse säilitajad, vaid igaüks on mingi oma ala professionaal. Jah, Pärt on kuulus üle kogu ilma, palju kuulsam kui Tuglas, Luts või Särgava – ja sellega loogiliselt justkui suurem neist suurmeestest, võiks enda ümber rahvahulki keskendada küll, aga mulle tundub, et asi pole mitte isiksuse kuulsuses, lihtsalt inimestel ei ole enam aega (ja vajadust?) tunda ennast ühtse rahvana, otsida selleks võimalusi."

Mis veel on kadunud: videvikupidamine ja juttuderääkimine. Juurde on tulnud soo-operatsioonid. "Inimesed ei ole oma sooga rahul ja teevad soovahetuse ja siis selgub, et nad ei ole ka uue sooga rahul. Vanasti, minu nooruse ajal, oli lihtsam: siis pidid õppima läbi ajama sellega, mis sulle oli antud. Võib-olla paljud need, kes tänapäeval suure vaevaga ja mitmete kurnavate operatsioonidega sugu vahetavad, ei tule selle peale, et asi pole soos, vaid nad lihtsalt ei suuda leppida oma surutusega siia füüsilisse maailma?" Ahhaa! 

1924. aasta kommunistist isa ja köstritütrest ema järeltulijana on autorile omane seisukohtade mitmekülgne vaagimine: mõlemad vanemad olid ju head, igast filosoofiast ja usuvoolust võib leida nii teisi häirivat kui ühendavat: mõelgem demokraatlikule kommunismile, kodanikupalgale, ületootmisele ja ökokatastroofile, hullulehmatõvele ja loomade massimõrvale. Autor on igavene kahtleja: "Tihtipeale öeldakse, et eestlased on valged juudid, aga ajaloo mäletamisel oleme küll juutide vastandid: juudid nõuavad, et kõik maailma rahvad mäletaksid holokausti, meie ei nõua seda isegi endalt mitte – nii kui vabadusse saime, unustasime kõik ja läheme tagasi vaatamata edasi...Kas see on halb või hea? ...Või ei kumbki, vaid lihtsalt meie rahva saatus – korraks veel vabaks saada, et siis kaduda..."

Kokkuvõtteks: paljude mõtteharadega lahe raamat.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar